Vaktsineerida või mitte?
Selles on küsimus. Aga vastamaks kahtlusele, kas vaktsiinid on turvalised, pakub Philadelphia lastehaigla veebileht järgmist mõtet:
„Kui aus olla, siis ainult mõned asjad vastavad sõna „turvaline” definitsioonile. Isegi igapäevategevused sisaldavad varjatud ohte. Näiteks hukkub USA-s igal aastal 350 inimest vanni või dušiga seotud õnnetustes, 200 inimest sureb, kui toit nende hingamisteedesse satub, ning 100 inimest saab välguga pihta. Ent vähesed meist peavad tahke toidu söömist, vannis käimist või vihmase ilmaga õues jalutamist ohtlikuks tegevuseks. Me lihtsalt arvame, et tegevusega kaasnevad kasud kaaluvad riskid üles.”
Tõepoolest, selle vastu on raske vaielda. Ma ei muretse välgulöögi, tahke toidu või vanniskäigu tõttu suremise pärast. Paneme numbrid tabelisse:
surma põhjus surmade arv aastas
välk 100
toit hingamisteedes 200
vanni-/dušiõnnetus 350
(viide 1)
Võrdleme neid numbreid nüüd keskmise inimeste arvuga, kes surid nakkushaigustesse enne, kui haiguste vastu leiutati vaktsiinid:
surma põhjus surmade arv aastas
punetised 17
mumps 39
rotaviirus 20–60
tuulerõuged 105
A-hepatiit 137
leetrid 440
Ja viimaks võrrelge nakkushaigustesse suremust alltoodud surma põhjustega:
surma põhjus surmade arv aastas
Clostridium Difficile nakkus 15 000
autoõnnetused 40 000
meditsiiniline viga 250 000
Neid numbreid võrreldes võime näha, et tõenäosus välgunoole läbi surra on suurem kui punetiste, mumpsi ja rotaviiruse põdemise puhul. Hingamisteedesse kinni jäänud toit on tõsisem surma põhjus kui tuulerõuged või A-hepatiit. Leetrid, teisalt, on surmavamad kui vanniskäik.
Kui me ei karda süüa tahket toitu, käia vannis või vihmase ilmaga jalutamas, siis miks me neid nakkushaiguseid kardame? Kui minu tõenäosus surra tuulerõugetesse on umbes sama suur kui tõenäosus välguga pihta saada, siis on see risk, mida olen valmis võtma. (Ma olen põdenud tuulerõugeid, kusjuures. Jäin elama.) Olen ühtlasi valmis riskima punetiste, mumpsi, rotaviiruse ja A-hepatiidiga. Kutsuge mind hulluks, aga see tõenäosus ei hirmuta mind. Eriti kui leidub viise, kuidas immuunsüsteemi looduslikul teel tugevdada ning vähendada seeläbi riski nendesse nakkushaigustesse surra – ja mitte ainult neisse, mille vastu on loodud vaktsiin.
Kui leetrid tapaksid USA-s täna sama palju inimesi nagu enne vaktsiini leiutamist 1963. aastal, sureks sel aastal leetritesse umbes 820 inimest (populatsiooni kasvule kohandatud arv). Täna ei sure aga tänu vaktsiinile keegi leetritesse. Seega on alates aastast 1963 päästetud sadu elusid. See kõik kõlab väga hästi. Siinkohal ongi lihtne järeldada, et kõik vaktsineerimisvastased on peast põrunud. Leetrite vaktsiin on ju ometi niivõrd efektiivne! Ja see on päästnud ainuüksi USA-s tuhandeid elusid [440 surma/aastas x 55 aastat = 24 200 päästetud elu] (arv pole kohandatud populatsiooni kasvule).
Probleem seisneb aga selles, et pole teada, kui paljusid on leetrite vaktsiin kahjustanud. Kuigi oleme teinud väga head tööd vaktsiinide pakutavat kasu suurendades, oleme teinud sama palju halba, suurendades vaktsiinide (nii MMR-i kui muude) põhjustatud kahju.
Vastavalt mittetulundusorganisatsiooni Riiklik Vaktsiiniteabekeskus (NVIC) andmetele on alates 31. märtsist 2018 esitatud riiklikule Vaktsiinide Vastureaktsioonidest Teavitamise Süsteemile (VAERS) enam kui 89 355 teadaannet leetrite vaktsiini kõrvaltoimete kohta, sh 445 surma, 1657 halvatust ja 6196 hospitaliseerimist (7). Me ei saa kuidagi tõestada, et just leetrite vaktsiin neid kõrvaltoimeid põhjustas, saame vaid öelda, et need juhtusid peagi pärast vaktsineerimist. Numbreid võrreldes on lihtne järeldada, et leetrite vaktsiini kasu kaalub ilmselgelt riskid üles. Seda aga hetkeni, mil vaatame tõtt õnnetu faktiga:
„Vaktsiinide kõrvaltoimed on sagedased, kuid alateadvustatud – Toidu- ja ravimiametile (FDA) antakse teada vähem kui 1% juhtudest.” (8)
See aga lööb meie kalkulatsioonid rööpast välja. Nüüd peame korrutama sajaga, et hinnata leetrite vaktsiiniga seotud kõrvaltoimete tegelikku arvu. See annaks meile hinnanguliselt 9 miljonit kõrvaltoimet läbi aastate ning potentsiaalselt 44 500 surma ja 165 700 halvatusjuhtu (paraku on need aga umbkaudsed arvud, seega mitte kõiki neist kõrvaltoimetest ei pruukinud põhjustada vaktsiin).
Korraga pole enam vaktsiinide riski-kasuteguri suhe selge. Probleem seisneb selles, et me ei tea täielikult, kui suurt kahju leetrite (või mis tahes muu haiguse) vaktsiin põhjustab, seega pole võimalik seda kalkulatsiooni õigesti teha. Muidugi võiks ka lihtsalt järeldada, et kasu kaalub riskid üles, kuid see poleks teaduslik. Teadus nõuab midagi enamat kui pelgad oletused.
Soovin seda kalkulatsiooni teha õigesti. Praegu ma seda aga paraku teha ei saa. Tegelikult keegi ei saa. Arstidest ja teadlastest koosnev rühmitus Physicians for Informed Consent on öelnud:
„Olemasolevad teadusuuringud pole piisavalt täpsed tõestamaks, kas MMR-i vaktsiin põhjustab vähem surma või püsivaid vigastusi kui leetrid ise.”(9)
Isegi organisatsiooni Cochrane korraldatud uuring leidis:
„MMR-vaktsiini uuringute disain ja andmed ohutuse kohta nii enne kui pärast turuletoomist on suuresti ebaadekvaatsed.”(10)
Arvan, et see on üks põhjus, miks avalikkuse usk vaktsiinidesse on kõikuma löönud (11) ja üha enam inimesi otsustab mitte vaktsineerida. Kui leetritesse suremuse teadaolev risk ei ole palju suurem kui vanniskäiguga kaasnev risk, kas siis on ikka mõistlik võtta MMR-vaktsiiniga kaasnev tundmatu risk? Mulle näib, et osade inimeste jaoks on see tõesti mõistlik – teistele aga mitte. Laskem igaühel teha oma valik.
Allikas: Medium