Kirjuta meile

Kui märkad, et peale vaktsineerimist on lapse käitumine või tervis muutunud ja kahtlustad oma lapsel vaktsiini kõrvalmõju, siis kirjuta meile oma lugu või küsimus.

Aitame leida lahendusi.

Teie nõusolekul avaldame loo anonüümselt, mis võib aidata teisi peresid.

Ühingu liikmeks astumiseks palume saata meile avaldus.

Avalduse saad täita SIIN  

  • White Facebook Icon
Tel: +372 502 5300
A/a EE227700771003450737
Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Unique visitors

© 6.01.2019 created by Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate ühing

 

Riisikoogid ja kitsepiim

09.02.2006 (ajakiri "Pere ja Kodu")

Krista Kivisalu

Üheksa-aastase Kevini ema Madleen Simson teeb perele vaid gluteeni- ja kaseiinivabu toite, sest selline menüü taltsutab poja hüperaktiivseid jooni.
Kevin oli sündides üsna tavaline laps, ainult et nuttis palju. Madleeni (32) mäletamist mööda hullematel aegadel koguni rütmis – pool tundi und ja kolm tundi nuttu.


Isa Peeter Kadakas (36) meenutab arstide lohutamisi, et küllap lakkavad kolme kuu möödudes gaasivalud ja laps hakkab paremini magama. Nii nad arvasidki, et mõned lapsed lihtsalt on rahutumad kui teised ja küllap aeg parandust toob.

Rahutus kasvab
Kolmekuuselt sai Kevin, nagu enamik titasid, läkaköha-difteeria-teetanuse kolmikvaktsiini ja jäi pärast seda bronhiiti. Tavaline kerge kõrvaltoime, rahustasid end vanemad. Pärast teist vaktsiini polnud märgatavaid sümptomeid, kuid kolmanda süsti järel tulid krambid. Kolm päeva oli Madleen pojaga haiglas, kahtlustati epilepsiat. Uuringud andsid vastuseks vaid, et lapsel on B-vitamiini puudus. 

Millest on vitamiinipuudus imikul, kes sööb rinnapiima ja täisväärtuslikku lisatoitu, on pontsakas ja suurt kasvu, murdsid vanemad pead. Kevinile määrati süstid, mis pidid talle lisavitamiine andma. Kuid need olid väga valusad ja ajasid lapse hirmust hüsteeriasse, nii et Madleen otsustas kuuri katkestada. Veel ühe allkirja andis ta umbes samal ajal: loobus lastearsti soovitusel edaspidisest vaktsineerimisest. 
Kevin kasvas kenasti, aga muutus aina rahutumaks. Uni kestis endiselt pool tundi korraga, ärkvel olles laps enamasti nuttis. Aastaselt algasid korduvad kõrvapõletikud, köha, nohu ja kõritursed. Laps oli üliaktiivne, polnud millegagi rahul ja eelistas süüa magusat. Kaheselt lisandusid käitumis­häired: pojale oli võimatu näiteks sukk­pükse jalga panna või hooajariideid uute vastu vahetada. Veel soojadel suvepäevadel võis kahe-kolmene Kevin õues mängida, paksud kummikud jalas ja müts peas. “Praegu tean, et need olid autistlikud jooned, kuid siis ei öelnud seda keegi,” sõnab Madleen. 

Lasteaeda ja kooli
Kasvatajatel oli Keviniga lasteaias raske: poiss tahtis domineerida ja ärritus kergesti, mängis teiste asjadega, kuid enda omi kaaslastele ei lubanud. Kolmeselt tekkisid hüsteeriahood, mil laps karjus pool tundi järjest ilma välise põhjuseta. Mures vanemad käisid psühhiaatrite ja neuroloogide juures, kuid neid vaid rahustati, et poisslapsed ongi sellised elavad. Arvati ka, et ju pole lapsele piire pandud, temaga piisavalt tegeletud. Harjutage püsivust, järgige rutiinset päevakava, soovitati. 
Madleen ja Peeter tegid, mis oskasid, kuid poiss püsis ühe mängu juures vaid minuti-paar, magas lünklikult vanemate kaisus ning võis hüsteeriahoo ajal pool tundi järjest karjuda. 
Kui nelja-aastasele Kevinile väikevend Karl (praegu 4) sündis, said vanemad aru, et Kevin on ikkagi teistmoodi. Nii erinev oli Karli käitumine suure venna omast. 
Veel eelkoolis kõneles Kevin pudikeeles, millest õpetaja hästi aru ei saanud. Õnneks toimus tubli logopeedi abiga muutus, nii et esimesse klassi minnes rääkis Kevin juba nagu mees. Rahmeldaja oli ta ikka: segas õpetajale vahele, kolistas, ei lasknud tundi alustada. Psühhiaater kirjutas poisile rahustuseks ritaliini. Madleen lapsele tablette ei andnud, sest selget diagnoosi polnud ju ikka.

Uued lootused
Umbes samal ajal saatis Madleeni ema, kes elab Prantsusmaal ja töötab mahetoidupoes, tütrele kohaliku meditsiiniajakirja. Ka ise aastaid Prantsusmaal elanud Madleen luges sealt artiklit elavhõbedamürgistusega poisist, ja leidis üllatavalt palju sarnasusi oma Keviniga. Naine kirjutas ajakirjast saadud meiliaadressil – see oli rahvusvahelise ainevahetushäirete info- ja uuringukeskuse Stelior eestvedaja Elke Arod – ning saatis talle oma poja loo. Varsti tuli vastus ja kutse osaleda raskemetallide-teemalisel konverentsil Šveitsis.
2004. aasta, mil Madleen Genfis käis, oli tema peres murranguline. Vanemad saatsid Kevini uriiniproovi Pariisi laborisse, mille aadressi Madleen konverentsil oli saanud, ja sealsete uuringute tulemusena selgus, et Kevinil on raske elavhõbedamürgistus. 
Kust saab väike laps elavhõbedat oma organismi? Nüüdseks kõikjalt infot otsinud Madleen selgitab: “Esiteks on saastatud keskkond – elavhõbe pääseb sinna elektrijaamadest ja vette sattunud tootmisjääkidest. Ilmselt hakkasid raskemetallid lapse kehasse ladestuma juba siis, kui ta mu kõhus oli. Mul oli raseduse ajal suus mitu hõbeplommi, ka need mürgitavad ema verd ja selle kaudu loodet.”
Kolmandaks teguriks, mis Kevini kehas leiduva metalli hulga ohtlikule tasemele tõstis, olid vanemate sõnul vaktsiinid. “Mina olen vestlustest targematega aru saanud nii, et Vene aja vaktsiinid olid selles mõttes ohutumad, et neid tehti korraga väiksem kogus ja need sisaldasid vähem säilitusaineid, sealhulgas elavhõbedat,” mõtiskleb Peeter. “Aga läänes tehakse vaktsiine korraga suurtes kogustes, neid müüakse kaugemale ja varutakse pikemaks ajaks ette. Säilitusaineid on seega rohkem. Muide, on tähele pandud, et koos Berliini müüri langemisega on endistes idabloki maades tunduvalt suurenenud autistlike, allergiliste, hüperaktiivsete, kõne- ja käitumishäiretega, agressiivsete laste hulk. Sel võib seos olla elavhõbedaga.”
Miks siis kõigil eesti lastel neid hädasid pole? “Kindlasti loevad geenid, kui tugev on kellegi vastupanuvõime ja seegi, kas emal on raseduse ajal vanu hõbeplomme suus,” pakub Madleen.

Oma pere toidud
Pariisi laborist tulnud vastusest said Madleen ja Peeter teada, et mürgid on tekitanud Kevinil tundlikkuse mitmetes teraviljades sisalduva gluteeni ja piimavalgu ehk kaseiini vastu. Õnneks polnud pere nüüd enam üksi. Madleen suhtles meilitsi Genfis kohatud Elke Arodiga, sai temalt julgustust ja teadmist, kuidas koostada menüüd, milles puuduvad nisu, kaer, rukis ja oder ning kõik lehmapiimasaadused.
Nagu emad ikka, nii küpsetab ka Madleen pühapäevahommikuti pannkooke. Ainult et nisujahu asemel segab taina kokku riisi- või tatrajahust ja kookospiimast või veest. Juurde pakub kitsepiima – kitsekari on neil omal õue peal kepsutamas. “Tavalist õhtusööki väga keeruline teha polegi, paljud ained on ju ikka lubatud,” eitab Madleen tohutut kombineerimist. “Kala, kartul, riis, sealiha, puu- ja juurviljad – kõike tohib. Seda küll, et ega meil supermarketist just palju kaupa korvi ei kogune, sealt saame osta näiteks riisikettaid, kookospiima, riisimakarone, riisi- ja tatrajahu, tärklist, oliiviõli, laktoosivabu jäätiseid. Paljud asjad ostame Ökosahvrist.” 
Kuna raskemetallid tekitavad kahjustusi seedeensüümides, ei seedu gluteen ja kaseiin täielikult, seletab Peeter. “Professor Reichelt Oslo ülikoolist avastas juba 80ndatel gluteeno- ja kasomorfiinid ehk opioidsed peptiidid, mis esinesid autistlike laste ja skisofreenikute uriinis. Need on seedimatuna sooleseina läbinud gluteenist ja kaseiinist tulenevad ained, mis satuvad vereringesse ja koonduvad ajus, põhjustades käitumishäireid alates düsleksiast kuni autismini.”
Eridieedil on kogu Madleeni-Peetri pere, nii on lihtsam. Ja ega nad kodus suurt millestki ilma jäägi, sest isegi piparkooke oskab ema ise teha, riisijahust ja valge suhkruta. 
Keerulisem on söömisega kodust väljas. Kooliga on veel hästi, sest Kevin saab Tartu Audentese erakoolis vanemate palvel eritoitu. Keerulisem on süüa sõprade-sugulaste juures, kuid õnneks arenevad asjad ka sel rindel. “Nüüd on juba mitmel sõbraperel meie jaoks tatrajahukotike kapis,” lausub Madleen tänulikult naeratades.

Muutused
Kevini lugu ei pruugiks veenda, kui poleks olulisi muutusi poisi käitumises. Vanemate hinnangul on ta tunduvalt rahulikum ja püsivam kui varem, kadunud on ärritatus ja hüsteeria. “Esimeses klassis Kevini hüsteeriahood sagenesid,” meenutab ema. “Ta tuli koju ja kiskus tühjast tüli, hakkas karjuma ja lõhkus asju. Väikevend kartis Kevini tulekuid juba paaniliselt, nii et hakkas ühel hetkel kogelema.”
Esimese klassi lõpuks said vanemad analüüside vastused ja algas dieet. “Kolm kuud läks käitumine veel halvemaks,” mäletab Madleen. “Aga ma teadsin, et nii läheb, sest algul organism puhastub. Siis hakkas olukord lahenema: hüsteeriahood kadusid, hüperaktiivsus taandus, uni muutus rahulikumaks. Kevin muutus püsivamaks, näiteks hakkas legosid kokku panema – asi, mida ta enne ei sallinud! Kord jõulude eel teatas ta koguni, et öeldagu jõuluvanale, et see mingeid legosid ei tooks!”
Ärgu nüüd arvatagu, et seitsmeaastasele iseteadlikule poisile oli kerge selgeks teha, miks tema enam ketšupit, pakisuppi või pulgakommi ei saa. “Sellise toetuse järele tundsingi tollal kõige enam puudust – et mõni psühholoog või arst annaks nõu, kuidas last paremini eridieediks ette valmistada,” räägib Madleen. Pingelistest aegadest hoolimata ei luba vanemad oma otsinguid võitluseks nimetada. “Minu meelest on see teekond ja areng,” mõtiskleb Madleen, “oleme sel teel leidnud toredaid sõpru, palju rohkem teada saanud ja ehk ka tuleviku ohud miinimumini viinud.” 
Muidugi juhtub ühe elava üheksa-aastase elus vahel ikka, et komm või küpsis leiab tee suhu. Paraku saavad vanemad sellest kohe aru – sedavõrd tuntavalt muutub poisi käitumine. Kevini juhtum kinnitab nii selgelt tarkust, et sa oled see, mida sööd.

Rohkem infot gluteeni- ja kaseiinivaba dieedi ning raskemetallimürgistuste kohta saab internetilehelt www.stelior.ee.

http://perejakodu.delfi.ee/vaikelaps/riisikoogid-ja-kitsepiim?id=82317006

"OOTAME-VAATAME" LÄHENEMINE ON KÜÜNILINE

Kai Teeäär, Tallinna Õunakese lasteaia kliiniline lapsepsühholoog

Kevini lugu on tähelepanuväärne mitmeti. On suur hulk peresid, kes seda lugedes tunnevad ära oma laste mured. Kevini lugu on ainulaadne seetõttu, et tegu on esimese omamaise juhtumiga, kus pere ei lepi pakutud seletustega ja on saavutanud täiesti uudse lähenemise - regulatsioonihäire sümptomaatika mõjutamise eridieedi kaudu.

Kevini lugu pole kindlasti mitte lugu imest. See on lugu raskest tööst ja teadmistest, et eridieet on võidujooks ajaga.

Võõrkeelses eriajakirjanduses on viiteid ainevahetuse ja käitumise seostele, avaldatud on isegi spetsiaalseid kokaraamatuid. Ma ei tea ühtki teist temaatikat oma erialal peale autismi ja arenguhäirete laiemalt, milles viimased aastakümned oleksid tekitanud nii murrangulisi muutusi meiei ettekujutustes.

Veel 30-40 aastat tagasi käsitleti selliseid probleeme ema-lapse suhte häirena või lapseeas alanud skisofreeniana. Alates 1980. aastatest on toimunud nihe psühhologiseerivatelt selgitustelt neurobioloogiliste suunas. Kuid müüdid on visad kaduma. Üks võimsamaid on müüt autismist kui vähese karistamise tagajärjest, mida Kevini vanemad on pidanud kuulma. Kaasaegse seisukoha järgei on autism neuroloogilise kahjustuse käitumuslikult defineeritud sündroom, millel on mitmetahuline etioloogia.

Eneseregulatsiooni oskus kujuneb ajapikku ning sõltub osalt ainevahetusest. Väikelaps õpib erinevate meelte kaudu maailma tajudes saavutama ja säilitama rahulik-keskendunud olekut, mis ühtlasi on järgevate oskuste õppimise eeldus. Probleeme eneseregulatsiooniga märkavad esimesena vanemad. Need avalduvad just une- ja söömishäiretena, sensoorse stimulatsiooni otsimise või vältimisena. "Ootame-vaatame" lähenemine on siin küüniline. Koos varjatud süüdistustega vanemate pädevuse aadressil kurnab see pere emotsionaalse toimetuleku võimet.

Puutun oma töös kokku mitmete vanematega, kes on jõudnud iseseisvalt lahendusteni just eridieedi abil. Imetletav on nende perede tasakaalukus ja järjekindlus. nad väärivad seda, et ka meie spetsialistidena õpiksime sama innukalt kui nemad.

ÜKSIKJUHTUDEL VÕIB DIEEDIST ABI OLLA

Valentin Sander, lasteneuroloog

Kõigepealt palju õnne Kevini vanematele!
Võib põdeda mõnd geneetilist haigust ja elada rahvusvaheliselt tuntud geneetikakeskuse kõrvalmajas, saamata ometi kunagi teada, mis­­pärast põetakse. Olukorras, kus geneetilisi haigusi ja ainevahetushäireid on avastatud tuhandeid, on nende diagnoosimine paratamatult juhuslik. 
On väga-väga palju informatsiooni, on vabalt kättesaadavaid andmebaase. Kuid need on vaja läbi töötada olukorras, kus arstil võib olla sadu patsiente. Ülesande teeb eriti raskeks see, et paljusid sündroome võivad põhjustada kümned, kui mitte sajad haigused, mil pealegi on erinev tekkemehhanism. 
Võib-olla aitaks iga inimese genoomi kaardistamine juba sünnihetkel kaasa sellele, et saadaks varakult teada oma haigustega seotud riskid. Siiski on see homne, mitte tänane päev. 
Tahaksin selle loo suhtes teha vaid ühe skeptilise kõrvalmärkuse. Nimelt on enamikul 80ndatel ja varem sündinuist suus olnud elavhõbedaplommid. Nad on söönud Läänemere kala ja saanud vaktsiine. Seega peaks kõigil neil olema organismis normist rohkem elavhõbedat. Kahtlane, kas need kolm komponenti annavad taolise raske mürgistuse, nagu Kevinil diagnoositi. 
Ka ei saa ma nõustuda väitega, et hüperaktiivsuse ja autismi all kannatavate laste arv suureneb. Pigem on põhjuseks arstkonna suurem haritus (ka välismaal) ning info parem kättesaadavus, millest tuleneb ka üldine teadlikkuse tõus.
Nüüd lähemalt Kevini haigusest. Hüperaktiivsus on arenguline kõrvalekalle, mis kimbutab vähemalt 4% kooliminejaist. See sündroom võib tekkida erinevatel põhjustel, millest suur osa on pärilikud. 
Hüperaktiivsuse võivad kaasa tuua sügavalt enneaegsena sündimine, sünnikahjustused, ka toitumishäired, erinevad mürgistused ning palju muud, sealhulgas läbipõetud rasked haigused. Minupoolest kas või raske kopsupõletik.
Hüperaktiivsust põhjustab teatud virgatsainete nappus ajus, mille tõttu aju on puuduliku töövõimega. Hüperaktiivsus ise pole muu kui lapse reaktsioon sellele puudusele. 
Mis puutub ritaliini kui stimuleeriva toimega ravimisse, siis keegi ei väidagi, et sellega saab hüperaktiivsuse põhjusi ravida. Ritaliin aitab parandada aju töövõimet, mistõttu inimene suudab paremini toime tulla õppimisega ja sotsiaalsete suhetega.
Ka autism on arenguhäire, mil on samuti palju avastatud ja avastamata põhjusi. Teatud juhtudel on see ühe geeni ja osal juhtudel mitme geeni häirest põhjustatud. Geenihäired võimenduvad koostoimes keskkonnamõjudega, heaks näiteks on siin kõrgvererõhutõbi. 
Kirjandusest võib lugeda juhtudest, kus on avastatud häireid mõningates ainevahetuslülides ning on abi saadud ainevahetuse puudusi parandavate ravimite või dieetidega, näiteks karnitiiniga. Nende andmete kontrollimine suuremate patsiendihulkade peal pole aga aidanud autismi põhjusi paremini diagnoosida. Kaseiini- ja gluteenitalumatus võib olla üks põhjus, mis võimendab hüperaktiivsust ning tekitab autismilaadseid sümptomeid.
Olen siiralt rõõmus Kevini edusammude üle täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks saamisel. Tahan siiski jahutada teiste lastevanemate ärkavat optimismi: ei hüperaktiivsus, klassikaline autism ega Aspergeri sündroom ole kaugeltki lahendatud probleemid. Küll aga võib üksikjuhtudel dieetidest abi olla, mõnikord näiteks valguvaesest dieedist. Nõu võivad siin anda geneetikud ja dietoloogid, kuid alles pärast vastavaid eriuuringuid.