Vaktsineerimine küsimärgi all

11.-13. 2000 (Terviseleht, www.terviseleht.ee)

Merike Vohlbrück

​

Möödunud aasta novembris ilmus ajakirjanduses lühike teade - Microsofti heategevusfond eesotsas Bill Gates'iga annetab 1,5 miljardit USD vaktsineerimiste edendamiseks eluohtlike lastehaiguste vastu. See summa moodustab ühe osa "Laste Vaktsineerimise Maailmafondist", mis hakkab tegelema vaktsiinide ostu ja levitamisega, seda koostöös rahvusvaheliste finants- ja arenguorganisatsioonidega nagu Unicef ja Maailmapank.

Gatesfondi annetus on suurim, mida see fond eales on teinud. 1998.a tuli sealt 10 miljonit USD uute vaktsiinide juurutamiseks arengumaades.

Kommentaar: suurte summade annetamine vaktsineerimisteks, et vähendada raskeid, tihti surmavaid lastehaigusi arengumaades - see kõlab väga õilsalt. Kuid siin on ka varjukülgi. Sedasorti kampaaniad kujutavad endast tihti rünnakut kohalikule elanikkonnale. Inimeste vabast tahtest ei ole siin juttugi. Nt on vaktsineerimiste läbiviimine Galapagose saartel.

Teiseks ohuks on nende maade laste alatoitlus. Alatoitluse all kannatava lapse organism ei ole võimeline normaalselt reageerima vaktsiinidele ja vaktsineerimised võivad seal tõsiseid epideemiaid esile kutsuda. Austraalia arst Archie Kalokerinos kirjeldab vaktsineerimiskampaaniate katastroofilisi tulemusi alatoitumuses pärismaalaste hulgas raamatus "Iga teine laps". Ta oli üks väheseid Austraalia arste, kes peale võimalikult suuremate numbrite ka vaktsineerimisjärgsetest sümptoomidest päriselanikkonna seas huvitus.

​

Kui vaktsiinid oleksid nii efektiivsed, nagu meid tahetakse panna uskuma, miks on siis vaja aina uusi ja uusi vaktsiine uute haiguste vastu? Miks püsivad ja suurenevad allergiad ja muud moodsad haigused? Kas on liiga ülepakutud väide, et mida rohkem vaktsiine, seda nõrgem ja haiglasem on inimene?

Kuigi võitlus niivõrd hästi organiseeritud ja materiaalselt kindlustatud hiigelprojektide vastu tundub lootusetuna, suureneb inimeste hulk, kes antud teema käsitlemisel tervet mõistust kasutavad. Hulk küsimärke nõuab siinkohal vastuseid. On vaja rohkem alternatiivset informatsiooni vaktsineerimiste võimalike tagajärgede ja sellega kaasnevate kõrvalnähtude üle. Sellega ennetame palju haigusi nii füüsilisel kui psüühilisel tasandil. Me ei pea olema tingimata vaktsineerimiste poolt või vastu, kuid igaühel meist, seda eriti lapsevanematel, on õigus olla kursis sellega seotud küsimuste ja probleemidega.

​

Kaitsepookimine Galapagose saartel 

Möödunud aasta augustis viidi Ecuadoris läbi suur vaktsineerimiskampaania. Ecuador on üks vaesemaid Ladina-Ameerika maid. Galapagose saared, asudes ekvaatoril, 900-1200 km kaugusel Lõuna-Ameerika rannikust, moodustavad oma 16 suure ja hulga pisisaartega (7994 km2) väikese tüki Ecuadorist (283 600 km2).

Järgnev artikkel põhineb vestlusel kohaliku rahvastikuga ja saarte ainukese haigla vaktsineerimisosakonna peaarsti dr Bastidasega, kes ühtlasi on vastutav kampaania eduka läbiviimise eest. Kuidas see kulges ja milliste tulemustega?

Kampaania läbiviimiseks oli planeeritud 12 päeva. Sihtgrupiks olid lapsed, rasedad ja viljastumisvõimelises eas naised. Dr Bastidas, kes on juba 10a töötanud saarel, on tulemusega rahul. Muide, tema juhtimise all on saavutatud alati väga hea tulemus. Rohkem kui 100%. Kuidas seda erakordset saavutust seletada?

Keskmiselt sünnib saartel 20 last kuus, kaitsepookimised aga teeb läbi 22 last või rohkem. Need ekstra-beebid on kontinendil sündinud, aga elavad saartel ja saavad oma süstid kodus kätte. Et peale ainukese haigla muud meditsiinilist abi saartel saadaval peaaegu pole, tähendab see ka konkurentsi puudumist. Seega saavutatakse saartel, kus elab 16 000 elanikku, kõrgeim tulemusprotsent kogu Ecuadoris.

Peaarsti sõnul kasutatakse töös parimaid ja kaasaegsemaid vaktsiine. Tuberkuloosivaktsiin tuleb nt Kanadast ja poogitakse vastsündinuile sünnijärgselt. Et enamus lapsi sünnib haiglas, on seda täide viia lihtne. Sünnituse juures viibib tavaliselt ainult arst. Ämmaemandate süsteemi siin ei tunta. Kodussünnitamist peetakse äärmiselt riskantseks. Kohe pärast sündi saab imik tuberkuloosivaktsiini ja 2 tilka elavat poliovaktsiini lastehalvatuse vastu. Dr Bastidas järgib rangelt ülemaalisi ettekirjutusi. Ka poliovaktsiini kohene manustamine pärast sündi kuulub nende ettekirjutuste hulka. Võib öelda, et eranditult kõik imikud on haiglast lahkudes saanud 2 kaitsepookimist. Peale selle saavad nad kaasa ka standardretsepti antibiootikumidele, sest kes teab...

Apteek haigla kõrval on õitsval järjel. Edu saladus peitub muuseas paljudes retseptides, mis patsiendid haiglast lahkudes kaasa saavad. Rahvas on väga religioosne ja usub "jumalasse ning doktorisse". Lapsed sünnivad tihti vanematele, kes ise on veel tiinerieas või vaevalt 20a vanad ning kogenematud. Kriitiliselt mõelda või arstide ettekirjutusis kahelda pole tavaliselt kombeks. Olla kahtleval seisukohal vaktsineerimiste kasulikkuses on ka poliitiliselt ohtlik. Seda kinnitas üks raadioajakirjanik, kel raadios oma peresaade. Avalikult kahtlusi väljendada muudaks lapsevanemad kõhklevaks, paneks neid rohkem jälgima laste tervislikku seisundit pärast vaktsineerimisi. Selline tegevus on karistatav ja väga ohtlik, kui mõelda, et kogu vaktsineerimiskampaania on poliitiline äri.

Kampaania läbiviimiseks olid dr Bastidase käsutuses nimekirjad kõigi vaktsineerimisele kuuluvate isikute nimedega. 1012 last pidid saama vaktsineeritud lastehalvatuse vastu. Lõpptulemus oli 1001 last - suurepäraselt läbi viidud!

Samal ajal võeti esmakordselt Ecuadoris kasutusele ka uus vaktsiin, nimelt PMR (mumps-leetrid-sarlakid). Seda manustati lastele vanuses 1-2a. Arst leidis 134 last, lõplikult aga vaktsineeris 202 last. See tulenes tema sõnul suurest arvust sissesõitnutest just kampaania läbiviimise momendil, kes kasutasid soodsat võimalust end tasuta vaktsineerida. Seda enam, et doktor tegi raadio vahendusel selgitustööd uue vaktsiini tutvustamisel. Ta rääkis mumpsi ja sarlakite ohtlikkusest ja veenis lapsevanemaid laskma lapsi vaktsineerida. Leetrite vaktsiin oli juba varem tuntud ja kasutusel. Loomulikult leidis rõhutamist ka fakt, et uus vaktsiin vanematele midagi maksma ei lähe.

Kes selle kampaania organiseeris, ei tea tohter täpselt öelda, aga arvab, et UNICEF. Aga ettekirjutused on olemas, samuti ettemääratud protsent. Seda ei soovi ta lähemalt kommenteerida.

​

Kaitsepookimine Galapagose saartel 2

UNICEF oli varustanud kampaania magusa lastelauluga: "Süsti mind, süsti mind, see on meile hea, kuigi see veidi valu teeb, läheb see üle pea, ja siis me enam haigeks ei jää." See lauluke kõlas vaktsineerimiskampaania ajal läbi tänavate valjuhääldist.

Asi läks isegi niikaugele, et dr Bastidas, saadetuna õdedest ja sõduritest, maja-majalt läbi kammis, eesmärgiks üles leida kõik lapsed vanuses 0-5a ja välja selgitada, on nad vaktsineeritud või mitte. Ühtegi peret ei jäetud vahele. Kõiki küsitleti. Lapsed tänaval aitasid meelsasti kaasa, näidates, kus pered väikeste lastega elavad. Kas siin veel võime heategevuslikust aktsioonist rääkida, on küsitav. Inimesed, kes soovisid oma lapsed nõeltest eemal hoida, pidid nende päästmiseks valetama. Arstliku rünnaku hoidis tavaliselt tagasi argument, et lapsed on juba mandril vaktsineeritud. Need vanemad moodustasid absoluutse vähemuse. Enamus lapsevanemaid on sügavalt veendunud, et kaitsepookimised on ainult kasuks ning on tänulikud, et selle eest maksma ei pea.

Kampaania haaras enda alla peale laste ka rasedad ja viljastumisealised naised. Nende jaoks oli UNICEF teetanusefaktsiini ette näinud, mis käis ühenduses difteeriavaktsiiniga. Dr Bastidas selgitab, et see on tavaline kombinatsioon, kuna nii on see kokteil paremini omastatav. Ei peetud oluliseks naistele selgitada, et vaktsiinis peale teetanusefaktsiini ka lisakomponent difteeriavaktsiin on.

Õnnestus leida 2373 naist vanuses 19-49a. Vaktsiini oli aga vähevõitu - ainult 200 isikule. Haiglal oli tagavara, mida kasutati vajadusel, ja see lasti kohe käiku.

Kokku õnnestus nõnda vaktsineerida 874 naist 2373st, mis teeb 36%. Paljud leiti üles töökoha kaudu. Sama sõduritest ja medõdedest koosnev meeskond koos dr Bastidasega kammis läbi koolid ja ühiskondlikud asutused, otsides noori naisi. Sõnakuulelikult võtsid noored naised end rivisse. Mõned neist arvasid, et see on kohustuslik ega julgenud sõnagi lausuda, eelkõige šokeeritud sõdurite juuresolekust. Enamus suhtus eelolevasse kaitsepookimisse positiivselt, olles veendunud selle kasulikkuses.

Nii said süstitud kõik õpetajad ühest erakoolist. Üks noortest õpetajatest, kes tahtis sellest keelduda, tuues põhjuseks raseduse, sai vastuseks: "Just sinule on vaktsiin kõige hädavajalikum!" See noor naine haigestus vahetult peale vaktsineerimist; tal tekkisid raseduskomplikatsioonid, ta pidi katkestama töö ja suunduma mandrile arstiabi saamiseks. Temale tõi vaktsineerimine kaasa peale füüsilise ja emotsionaalse kahju ka suured materiaalsed väljaminekud.

Samas koolis vaktsineeriti ka hulk lapsi. Sai kombeks ette teatamata koolidesse siseneda, kõik uksed sulgeda ja eelnevalt vanematega konsulteerimata vaktsineerimine läbi viia. Erakoolide juhtkond on tihti sellise tegutsemise vastu, kuna laps võib nii mitmekordselt vaktsineeritud saada. 230st rasedast naisest õnnestus vaktsineerida 77. Enamus oli oma 2 teetanusesüsti raseduse ajal juba kätte saanud. See kuulub Ecuadoris standardprotseduuride hulka. Niipea kui naine end rasedana arvele annab, saab ta teetanuse või difteeria-teetanuse-vaktsiini. Pärast 6 nädalat järgneb teine süst. Kolmel järgneval aastal on veel 3 korduspooget ette nähtud.

Küsimusele selle vaktsiini vajalikkusest vastas dr Bastidas, et arengumaades tuleb ette palju teetanusejuhte ja olukorda ei saa võrrelda Euroopaga. Kas on erandeid rikastele? Ei, vältimaks riski vaktsineeritakse haiglas eranditult kõik naised. Ta ei ole kuulnud sellega seoses olevatest riskidest ega komplikatsioonidest. Naerdes lisas: "Naised surevad siin kõikvõimalikesse haigustesse, välja arvatud teetanus…"

Ecuador on tõesti vaene maa, kuid Galapagose saartel on elatustase kõrgem. Kõigil siin on katus pea kohal ja nälga ei näe keegi, seda tänu turismile. Kliima on väga soodne ja sademetevaene. Haigusi, mille vastu vaktsineeritakse, tuleb ette aruharva. Kuid ettekirjutused on samad, mis mandril ja kõrvale kalduda neist pole lubatud. Suure turistide arvu tõttu on arstide sõnul alati mõnel haigusel võimalik pead tõsta, ja ära hoida on ju parem kui ravida.

Selline suur vaktsineerimiskampaania leiab kordamist igal aastal. Planeeritud oli küll 3-4 korda, kuid valitsev majanduskriis lubab seda teha vaid korra aastas. Bastidase arvates peaks sellest piisama. Kampaania edukuse tagab lihtne nipp - üks kuu enne algatustähtaega lõpetab ta vaktsineerimised ja palub igaühel tulla kampaania läbiviimise ajal. Vahepeal viiakse läbi ka eraldi kaitsepookimisi leetrite ja teetanuse vastu. Vahel tuleb küll ette ebaõnnestumisi - 1996.a puhkes peale leetrite kaitsepookimisi epideemia 14-16a noorukite seas. Medõde, kes intervjuu ajal kohal oli kinnitas, et haigestunud olid mittevaktsineeritud, arst aga väitis, et haigestunud olid just vaktsineeritud. Ta oli arvamusel, et epideemia just vaktsineerimisest tingitud oli. Peale selle pole ta küll mingitest haiguslikest kõrvalnähtudest kuulnud. Et peaaegu pool rahvastikust peale kampaaniat haigestus, just naised ja väikelapsed, ja mitmesuguseid gripisarnaseid vaevusi omas, köhis ning hingamishäirete all kannatas, pole temani jõudnud. Paljud apteekrid olid sellest teadlikud, kuid arvasid, et see ilmastikust tingitud oli. Kaitsepookimised langesid just aasta kõige "külmemale" perioodile, mis on võrreldav meie sooja sügisilmaga. Kohalik elanikkond peab seda talveilmaks, seega oli piisavalt põhjendatud kõik haigusjuhud, millest paljud haiglaravi nõudsid, ilmastiku süüks panna. Keegi ei avaldanud kahtlust, et need oleks võinud kaitsepookimistest johtuda, kuigi sümptoomid kohe peale seda ilmnesid.

Ka hällisurma esineb saartel aeg-ajalt. Just kuu tagasi suri kahekuune imik. Loomulikult pole siin mingit pistmist vaktsiinidega, või siiski? Laps oli sünnijärgselt vaktsineeritud tuberkuloosi- ja poliovaktsiiniga, peale seda saanud antibiootikume, mis haiglast lahkudes olid välja kirjutatud. Arstlik diagnoos oli lapse eest halb hoolitsemine…

Lõpetuseks laseb dr Bastidas vaktsineerimisprogrammi näha: sünnijärgselt tuberkuloosi- ja poliovaktsiin, 2-, 4-, 6- ja 18-kuuselt DPT )difteeria, läkaköha ja teetanus) ja poliovaktsiin, 9-kuuselt leetrid, PMR (mumps, leetrid, sarlakid) 1 ja 2a vahel ning kordusvaktsineerimine DT (difteeria ja teetanus) 12a vanuselt. Järgmisel aastal lisandub sellele veel Hib (meningiit e ajukelmepõletik).

Kampaania ajal kontrollitakse, millised süstid on tegemata ja milliste käes on kord ning patsient saab kõik korraga kätte. Sellest ei tee medõde mingit probleemi. Arst on ettevaatlikum ja laseb lastel nädala jooksul tagasi tulla, et kõike mitte korraga teha. Siiski peab see toimuma kampaania ajal, sest see on vajalik suurema protsendi saavutamise nimel.

Enne vaktsineerimist kontrollitakse lapse kehatemperatuuri, mõõdetakse ja kaalutakse. See toimub tavaliselt meditsiinilise väljaõppeta personali poolt.

Et vastunäidustusi peaaegu et ei ole, välja arvatud epilepsia ja krampide esinemine DKT-vaktsiini suhtes, saab iga laps programmikohaselt vaktsineeritud. See on ülemaaliselt kohustuslik. Kooliminekuks on vaja esitada vaktsineerimiste kaart. Vanemad, kes oma lapsi ei soovi lasta vaktsineerida, peavad otsima väljapääsu dokumentide võltsimises ja arsti äraostmises.

​

Kaitsepookimine Galapagose saartel 3

Selline suur vaktsineerimiskampaania leiab kordamist igal aastal. Planeeritud oli küll 3-4 korda, kuid valitsev majanduskriis lubab seda teha vaid korra aastas. Bastidase arvates peaks sellest piisama. Kampaania edukuse tagab lihtne nipp - kuu enne algatustähtaega lõpetab ta vaktsineerimised ja palub igaühel tulla kampaania läbiviimise ajal. Vahepeal viiakse läbi ka eraldi kaitsepookimisi leetrite ja teetanuse vastu. Vahel tuleb küll ette ebaõnnestumisi - 1996.a puhkes pärast leetrite kaitsepookimisi epideemia 14-16a noorukite seas. Medõde, kes intervjuu ajal kohal oli, kinnitas, et haigestunud olid mittevaktsineeritud, arst aga väitis, et haigestunud olid just vaktsineeritud. Ta oli arvamusel, et epideemia tingis just vaktsineerimine. Peale selle pole ta küll mingitest haiguslikest kõrvalnähtudest kuulnud. Et peaaegu pool rahvastikust pärast kampaaniat haigestus, just naised ja väikelapsed, ja mitmesuguseid gripisarnaseid vaevusi esines, temani ei jõudnud.

Kaitsepookimised langesid just aasta kõige külmemale perioodile, seega olid piisavalt põhjendatud kõik haigusjuhud, et neid ilmastiku süüks panna. Keegi ei avaldanud kahtlust, et need oleks võinud kaitsepookimistest johtuda.

Kampaania ajal kontrollitakse, millised süstid on tegemata ja milliste käes on parajasti kord ning patsient saab need korraga kätte. Sellest ei tee medõde mingit probleemi. Arst on ettevaatlikum ja laseb lastel nädala jooksul tagasi tulla, et kõike mitte korraga teha. Siiski peab see toimuma kampaania ajal, sest see on vajalik suurema protsendi saavutamise nimel.

Enne vaktsineerimist kontrollitakse lapse kehatemperatuuri, mõõdetakse ja kaalutakse. See toimub tavaliselt meditsiinilise väljaõppeta personali poolt.

Et vastunäidustusi peaaegu ei ole, väljaarvatud epilepsia ja krampide esinemine DKT-vaktsiini suhtes, saab iga laps programmikohaselt vaktsineeritud. See on ülemaaliselt kohustuslik. Kooliminekuks on vaja esitada vaktsineerimiste kaart. Vanemad, kes oma lapsi ei soovi lasta vaktsineerida, peavad otsima väljapääsu dokumentide võltsimises ja arsti äraostmises.

​

See artikkel on tõlgitud Belgia ajakirjast 't Prikje, mis on vaktsineerimistest tingitud haiguste eneseabigrupi häälekandja. Eesmärgiks on eelkõige vaktsineerimistest tingitud haiguste ärahoidmine, kontaktide võimaldamine asjast huvitatute vahel, informatsiooni levitamine vaktsineerimiste võimalike mittesoovitud tagajärgede kohta ja probleemi avalikustamine, ohvrite kaitsmine ja rõhu avaldamine poliitilisel tasapinnal muuta vaktsineerimised vabatahtlikuks, sealjuures nende kohta õiget ja ajakohast teavet anda. Belgias on vaktsineerimised vabatahtlikud, v.a lastehalvatuse vastu. Kuid üldine meditsiiniline suhtumine on siiski nõudlikult soovitatav, seda ka koolipedagoogide hulgas.

Minu tütar Säde on sündinud 1988.a Tallinnas. Kui minu kätte sattus polikliiniku kaart kaitsepookimiste kohta, avastasin suureks üllatuseks, et ka tema oli oma elu 5. päeval minu teadmata, just enne sünnitusmajast väljakirjutamist, saanud tuberkuloosivastase kaitsesüsti. Oli see tõesti vajalik? Edasine skeem nägi ette difteeria-läkaköha-teetanusevaktsiini kolmekordset manustamist esimese poole aasta jooksul, 1a leetrid, 1,5a mumps ning 8 korda lastehalvatuse vastu kuni 7.eluaastani. Vahepeal oli veel ruumi korduvaile DLT- ja DT-pookimistele. Samasus arengumaaga on suur, selle eest makstud hinda me kahjuks/õnneks ei tea.