Kirjuta meile

Kui märkad, et peale vaktsineerimist on lapse käitumine või tervis muutunud ja kahtlustad oma lapsel vaktsiini kõrvalmõju, siis kirjuta meile oma lugu või küsimus.

Aitame leida lahendusi.

Teie nõusolekul avaldame loo anonüümselt, mis võib aidata teisi peresid.

Ühingu liikmeks astumiseks palume saata meile avaldus.

Avalduse saad täita SIIN  

  • White Facebook Icon
Tel: +372 502 5300
A/a EE227700771003450737
Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Unique visitors

© 6.01.2019 created by Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate ühing

 

Kaua veel mürgitame lapsi?

18.september 2007 (www.delfi.ee)

Anu Hermlin, refleksoloog, MTÜ Eesti Refleksoloogid liige

Kuigi autismi, hüperaktiivsuse ja muude närvisüsteemihäirete esinemissagedus ilmutab pidevat kasvutendentsi, puudub Eestis organ või amet, mis vastutaks elavhõbedat sisaldavate vaktsiinide manustamise ohtliku mõju eest lastele. Vähe sellest, meil puudub isegi võimalus kätte saada selle kohta käivat statistikat.

Hämmastama paneb tõsiasi, et akadeemiline meditsiin Eestis ei suuda, ei taha või ei saa ajaga kaasas käia. Teaduslikke tõendusmaterjale elavhõbeda (ja selle vaktsiinides sisalduva derivaadi tiomersaali) toksilisuse kohta, samuti selle seoste kohta autismi jt neuroloogiliste haigustega on maailmas piisavalt. Igale vastutavale riigiametnikule ja meditsiinitöötajale, kes huvi ilmutab, on need materjalid kergesti kättesaadavad.

Viiteid ei jõuaks siinkohal üles loetleda. Tsiteeriks vaid dr Boyd Haley’t Kentucky ülikoolist, kes on 2005. aastal kommenteerinud neid sõnavõtte, milles püütakse inimesi elavhõbeda (ja tiomersaali) ohutuses veenda: “Keegi ei suudaks isegi sellist uurimust läbi viia, mis peaks tõestama tiomersaali ohutust. Sest see on lihtsalt nii paganama toksiline. Kui süstida tiomersaali loomale, siis haigestub ta aju. Kui viia see elusasse koesse, siis rakud surevad. Kui panna see bakterikultuurile, siis see sureb. Teades selliseid asjaolusid, oleks võimatu, et imikule tiomersaali süstimine hävingut ei tekitaks.

Tiomersaali väljatöötaja Eli Lilly tegi 1971. aasta uurimuses järelduse: tiomersaal on elusrakkudele toksiline isegi nii väikeses kontsentratsioonis nagu 1/ 1 000 000 (ehk sada korda nõrgemas kontsentratsioonis kui tüüpilises vaktsiinis).

Infot valdavad vaid ravimifirmad

Kuid sellegipoolest sätestab kehtiv “Riikliku immunoprofülaktika kava alusdokument”, mis on Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumi välja antud immuniseerimiskava alusdokumendiks, boonuste süsteemi perearstidele, kes “edukalt täidavad immuniseerimisprogrammi”. Selle asemel, et keelustada laste vaktsineerimine — vähemalt kuni elavhõbedavabade vaktsiinide turuletoomiseni –, on siiani massvaktsineerimisi soodustatud.

Samast dokumendist võime lugeda, mismoodi teostatakse “järelevalvet” vaktsiinide ohutuse üle ja kuidas kogutakse statistilisi andmeid vaktsiinitüsistuste kohta: “Immuniseerimise kõrvalnähtudest teatavad vaktsineerimisega tegelevad isikud ravimiametisse, kes analüüsib iga üksikjuhtu ning vajadusel edastab andmed vaktsiine tootvatele firmadele.”

Kellel siis on lasub Eesti Vabariigis vastutus selle eest, et tiomersaali manustatud imikutele eluvaim sisse ja aju funktsioneerimine alles jääks? Mitte kellelgi! Sest juhul, kui laps saab vaktsiinitüsistuse, antakse sellest teada sedasama vaktsiini toonud firmale.

Farmaatsiafirma on aga kasumit taotlev ettevõte — kasum on ainus põhjus, miks nad oma tehaseid töös hoiavad. Nemad ei hakka oma toodetest vabatahtlikult mürke eemaldama, kui selleks just võimuorganitelt ettekirjutusi ei tule. Aga kuidas saavad need ettekirjutused tekkida, kui mehhanism selleks puudub?

 

Vähe sellest, et meil ei ole laste sandistamise eest vastutavat ametit ega organit, meil puudub ka statistika jälgimise võimalus, sest: “Eestis esinenud kõrvalnähtude kohta siiani avalikult kättesaadavat aruandlust ei teostata.” Niisiis ei oska keegi kokku lugeda neid Eestimaa lapsi, kes on saanud vaktsineerimise tagajärjel elavhõbedakahjustuse.

Nenditakse küll tõsiasja, et arstid leiavad üha enam autiste (PM 07.09), kuid põhjuste ja tagajärgede kokkuviimine Eesti mastaabis on tehtud peaaegu võimatuks. Lisaks on meil veel andmekaitseseadus, mis keelustab isikute tervise kohta andmete kogumise ja salvestamise registrisse.

USA-s ja Euroopas kehtivad piirangud

Õnneks ei olda igal pool maailmas nii lühinägelikud. Maailma mastaabis leidub muljetavaldav kogus statistikat tiomersaali sisaldavate vaktsiinide kasutamise ja närvisüsteemihaiguste vahelise korrelatsiooni kohta. Sellest on aru saanud ka European Medicines Agency, kes soovitas 1999. aasta juulis tehtud avalduses kiiremas korras kõik tiomersaali sisaldavad vaktsiinid elavhõbedavabade vastu välja vahetada.

Asi sai alguse 1990. alguses USA-s puhkenud skandaalist, kui said teatavaks statistilised andmed autisminähtude hulga tohutu suurenemise kohta. Enne tiomersaaliga vaktsineerimise algust oli autism tundmatu haigus. Esimest autismijuhtu kirjeldati USA-s 1943. aastal lapsel, kes oli sündinud 1930. aastal ja vaktsineeritud tiomersaali sisaldava vaktsiiniga. Seejärel autismijuhtumite esinemissagedus kasvas.

Tegemist ei olnud aga diagnoosimeetodite paranemisega, sest 20-, 30- või 40-aastaseid autiste ei leitud. Enne 1970. aastat diagnoositi USA-s aastas üks autismijuhtum 2000 elaniku kohta, järgneva kahe aastakümne jooksul juba üks juhtum tuhande elaniku kohta. 1990. aastatel täiendati laste vaktsineerimisprogrammi lisavaktsiinidega ning see andis 2000. aastaks ligi 700-protsendilise autismi esinemissageduse tõusu: 2000. aastal üks juhtum 150 elaniku kohta.

Seepeale keelustati 2004. aastal Iowa ja California osariigis tiomersaali sisaldusega vaktsiinide kasutamine. 2005. aastal oli juba 32 USA osariigis kaalumise all tiomersaaliga vaktsiinide keelustamine. Paljud Euroopa riigid on seda eeskuju tänaseks järginud.

 

Praegu kasutataksegi paljudes Euroopa riikides ja Ameerikas tiomersaalivabasid vaktsiine. Mõistagi ei vabanetud elavhõbedaühendist niisama, seda millegagi asendamata, ning mõistagi on ikka aktuaalsed teised massvaktsineerimisega seotud ohutegurid: allergiate teke, viirustega, kantserogeensete valkude ja võõra DNA-ga nakatumise oht, immuunsüsteemi nõrgestamine, autoimmuunhaiguste teke, vahetult avalduda võivad anafülaktilised reaktsioonid jne.

Rõõmustav on siiski, et arenenud maailmas on midagi liikuma hakanud. Vaktsiinides sisalduv alumiiniumhüdroksiid on küll samuti närvisüsteemi degenereeriv aine, kuid siiski väärib tunnustust, et vähemalt sedavõrd mastaapsest laste sandistajast, nagu on elavhõbe, hakatakse loobuma.

Eestis mätsitakse tehtud kahju kinni

Kuid Eesti lapsevanemaid huvitab ikkagi eelkõige see, kui kaugele on asjaga jõutud meil. Veel kaks aastat tagasi kehtestati sotsiaalministeeriumi määrusega riiklikkusse immuniseerimiskavasse kaks muudatust. Paraku puudutasid need imikutele süstitava Haemofilus Influenza vastase ja 13. aastastele lastele B-hepatiidi vastase vaktsiini lisamist kavasse, mitte programmi kärpimist!

2008. aastaks ettenähtud kava järgi hakatakse Eestis kasutatavaid vaktsiine enamasti Euroopast importima. Loodetavasti imporditakse ikka neid partiisid, mis parasjagu tootmisest tulevad, mitte neid, mis Euroopa elanikkonnale enam tiomersaali sisalduse tõttu vastuvõetavad ei ole ja mis on kahjumi vältimiseks arengumaades realiseerida otsustatud.

Kuid mida teevad Eesti arstid seni, kuni vanad varud otsa saavad? Ma ei ole leidnud Eesti Vabariigi sotsiaalministri määrust ega ühtegi seadusandlikku akti, mis keelustaks tiomersaaliga vaktsiinide kasutamise Eestis. Võib-olla on see reguleeritud mõne salastatud dokumendiga, selleks et mitte juba sandistatud ajuga elanikkonda enam paanikasse ajada. Tõenäoliselt aga sellist seadust ega reguleerivat dokumenti pole.

Mida siis süstitakse meie imikutele ja väikelastele iga päev kuni selle hetkeni, mil kõikide Eestis tegutsevate perearstide ja apteekide varudest on vanad vaktsiinid otsa saanud? Täna, homme, järgmisel kuul ja järgmisel aastal? Ravimiameti veebilehel kuvatavas ohtlike ravimite nimekirjas pole ühtegi vaktsiini.

Kas Eestis on igal ravimfirmal tõesti vaba voli valida, milliseid vaktsiine ta Eestis turustab? Ja kas igal perearstil on õigus vabalt vanad, tiomersaaliga varud lastele süstida? Mitme tuhande lapse jaoks neid varusid veel jätkub, ei tea keegi. Teame vaid seda, et vaktsiinid säilivad üldjuhul kolm aastat. Need on olulised küsimused, mille vastust ootavad kõik lapsevanemad.

Teemasse suhtutakse üleolevalt

Hämmastav on asjaolu, et valdav enamik akadeemilise meditsiini esindajatest suhtub siiani raskemetallide teemasse üleolevalt. Seni, kuni elavhõbeda ekstreemse toksilisuse tõestuseks oli tehtud veel üksikuid ja üldsuse eest varjatud teadusuuringuid, võis ehk kuidagimoodi mõista, miks perearstid (siis veel lastearstid) vaktsineerimiskalendrist näpuga järge ajasid ning imiku vaktsineerimisest keeldunud ohutundega lapsevanemaid halvakspanuga hurjutasid. Paraku on see aga samamoodi ka nüüd.

Pealegi kajastab meedia kõiki teemasid, millel vähegi tegemist südametunnistusega, hambutult, ümbernurga ja ettevaatlikult, nii et lugejale ei jääks artikli lõpuks mitte mingit arusaamist teema aktuaalsusest ega tõstatamise eesmärgist.

Näiteks peatus 30. augusti Eesti Ekspressis ilmunud Tiina Jõgeda artikkel “Toidulisandid ravivad autismi” põgusalt närvisüsteemihäiretega laste gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga ravimismeetodil. Vaatamata sellele, et maailmas on tehtud hulgaliselt teaduslikke uurimusi, mis kinnitavad raskemetallimürgitusest tingitud närvisüsteemikahjustuste seost gluteeni- ja kaseiinitalumatusega, vaatamata sellele, et igal aastal ravitakse dieediga tuhandeid lapsi, vaatamata sellele, et Eestiski on olemas autistid ja epileptikud, kes on oma arengus tänu dieedile läbi teinud tohutu arengu, peetakse Eestis heaks tavaks välja naerda kõik ravimeetodid, mis ei baseeru mürkide manustamisel inimorganismi.

Ja ajakirjanduslik “hea tava” näeb ette, et igale arukale mõttele tuleb artikli lõppu lisada kindlasti nürimeelne kommentaar. Nii sai ka nimetatud artikkel kommentaari Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsendilt Marje Oonalt, kes irvitas näkku kõigile nendele autistide, hüperaktiivsete, epileptiliste laste vanematele, kellel artiklit lugedes oli tekkinud lootus oma lapse vaevustele lõpuks ravi leida.

Oona sõnul annab “retseptidega toimetamine lapsevanema elule stuktuuri”, “dieedi raviomadustesse uskumine on soovmõtlemine” ning “uuringuid ei ole tehtud teaduslikele uuringutele vajaliku ulatuse ja põhjalikkusega”. Nagu näha, pole Oona kursis enda kolleegide tööga Lääne-Euroopa uurimisasutustes.

Ka 7. septembri Postimees käsitles autismiteemat. Artiklis “Arstid leiavad aina rohkem autiste” konstateeriti küll fakti, et autismi, hüperaktiivsuse, ärevushäirete jms haiguste esinemine on sagenenud ja tõdeti statistika puudumist, kuid ei käsitletud seejuures tekkepõhjuseid. Võeti küll kommentaar Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühhiaatrilt Anu Susilt, kes seostas probleemi keskkonna ebasoodsate mõjudega, kuid probleem jäi lahti seletamata.

See, et keskkonna ebasoodsad mõjud tähendavad elavhõbedamürgistust vaktsineerimise, amalgaamplommide, saastunud kalade söömise jms läbi, jäi justkui kogemata artiklist välja.

Kui on olemas konkreetsed riskitegurid, siis tuleks neid vältida. Vältida suurte lihasööjate kalade (tuunikala, meriangerjas jt) sagedast tarbimist, tiomersaaliga vaktsineerimist, amalgaamide kandmist raseduse ajal (ülikiire emissioon loote ajusse), eriti aga nende eemaldamist ebaturvaliste meetoditega. Samuti tuleks nendest teguritest avalikkust informeerida.

Info tuleb avalikustada

Miks toimub Eestis aga kõik kuidagi nagu kõverpeeglis? Probleemide tekkepõhjused jäävad avalikkuse eest peidetuks, ohutundega inimeste (ka maailmatasemel teadlaste) ettepanekud naerdakse välja ning kõik toimib täpselt vanaviisi edasi.

Näiteks enamiku hambaarstideni ei ole jõudnud informatsioon, kuidas kaitsta ennast ja patsienti amalgaamide eemaldamise korral. Turvameetmeteta amalgaamide eemaldamisega sandistatakse aga nii patsienti kui hambaarsti, raske öelda, kumb on suurema löögi all. Patsiendile satub amalgaamide eemaldamisel elavhõbe otse limaskestadele, mistõttu tundub tema olevat suuremas ohus.

Kuid arst tegeleb paljude selliste patsientidega ning hingab sisse kõikide nende patsientide amalgaamide eemaldamisel eralduvaid elavhõbedaaure. Närvirakkude degradeerumine toimub sel juhul mõistagi aeglaselt, mistõttu tekitatud häving ei ole kohe märgatav. Oleks viimane aeg info avalikustada. Praegu on aga osa meie hambaarstide informeerituse tase selline, mis lubab isegi rasedale amalgaame paigaldada.

Vaevalt, et sotsiaalministeerium, tervisekaitseamet ega ükski laste tervishoiu eest riiklikul tasandil vastutav arst Eestimaal pole kuulnud midagi elavhõbeda ekstreemsest toksilisusest. Kas siis asi on lihtsalt selles, et juriidiliselt on kõik korrektne, jokk? Kuid kas see, et juriidiliselt käitub iga ametnik korrektselt ja vastavalt oma tööjuhendile, peaks rahuldama ka rahvast — emasid, isasid ja nende hüperaktiivseid, mäluhäiretega, keskendumisraskustega, autistlikke ja epileptilisi lapsi?

Ametnikud peaksid olema kursis sellega, milliseid järeldusi on elavhõbeda ja vaktsiinide osas tehtud mujal riikides. Tavapäraselt meeldib eestlastele väga ennast arenenud riikidega kõrvutada ja nende poolt väljatöötatud meetodeid, statistikat ja teadmisi omaks võtta.

Muidugi on ka salastamine ja teostatud hävingu mahavaikimine Lääne-Euroopast sisse imporditud võte. Kuni viimase ajani on farmaatsiafirmad südametunnistuse märke ilmutanud ametnike suu otseses mõttes rahaga kinni toppinud. Maailmas väga levinud skeemi järgi koosneb rahva tervise kaitse eest ja uute vaktsiinide kasutuselevõtu üle otsustav organ huvide konfliktiga persoonidest.

Näiteks lubab USA-s Center for Disease Control and Prevention uute vaktsiinide kasutuselevõtu üle otsustavate vaktsineerimisalaste ekspertidena töötada ekspertidel, kellest pooled on farmaatsiatööstustega finantsiliselt seotud. Kas Eestis on see teisiti?

Kas on lootust, et leiame kõigile neile küsimustele vastused?