Kas dieet päästab Jane ravimatust haigusest?

detsember 2008/jaanuar 2009 (ajakiri "Meie Pere")

Jaan Martinson

​

Suijade pere keskmine laps, Jana, sündis täiesti tervena, kuid tunnistati aasta hiljem autistiks. Omas maailmas elajaks. Igavesti ja lõplikult. Ometi on Jane hakanud kiiresti paranema - tänu ülitäpsele dieedile, mis välistab kõik proteiinid – jahutooted ja piima.

​

Pere nagu pere ikka. Kaks koera – taks ja midagi taksilaadset – sõeluvad laste – kuuese Johanna, kaheksase Jane-Mai ja kümnese Jakobi jalus ringi. Või vastupidi. Igatahes on koerad ja lapsed segamini. Pereema Silja, endine tippsuusataja, praegune poepidaja, maaletooja, turismitalunik ja mida kõike veel, praeb katuleid ja kotlette. Laual on kastitäis vastlakukleid – „Meil on aastaringi vastlad. Lastele kuklid lihtsalt maitsevad.“ – ühesõnaga idüll.

 

Ühtäkki karjatab Jane kriiskavalt. Keegi ei reageeri, vaid kõik jätkavad oma tegevust. Ka Jane ise ei tee endaga juhtunust väljagi, vaid seab ninale võluprillid ja asub noorema õe Johanna kõrvale diivanile telerit vaatama, kus Lumivalgeke parasjagu seitset päkapikku kamandab.

 

Jane on pealtnäha tavaline laps, kuid tegelikult… Nagu ikka on kaks uudist, halb ja hea. Jane on autist. Kuid vaatamata sellele, et haigust täiesti ravimatuks peetakse, on lapse tervis viimasel aastal liikunud tunduvalt paremuse poole.

„Olevat olnud juhtumeid, kui laps pöördub aastatega täiesti normaalseks. Aga kunagi ei tea,“ sõnab pereema Silja pigem realistlikult kui optimistlikult.

 

„Eks sa usaldad ikka eelkõige tavameditsiini.“

Mure sai alguse seitse aastat tagasi. Kui Jane sündis, oli kõik ilus ja tore. Arstid tunnistasid ta täiesti terveks ja kõik oli kõige paremas korras. Laps arenes, nagu lapsed ikka. Pere hakkas ootama, millal pisipiiga esimesed sõnad ütleb, paraku otsustas too vaikida.

Käigud arstide juurde ja nädalajagu uurimist selgitasid tõe – tüdruk on autist. Elab omas maailmas ja nii jääbki. Alguses oli šokk, tunnistab Silja, sest ega tohtrid midagi täpsemat rääkinudki. Samas ei tahtnud ta kuulduga kuidagi leppida ning asus abi otsima kõikjalt, äkki annab midagi päästa.

„Eks sa usaldad ikka eelkõige tavameditsiini,“ räägib Silja möödunust. „Käisime läbi kõikvõimalikud tohtrid. Siis posijad. Tulutult.“

Silja ei võtnud juhtunut kui saatuselööki või taeva antud koormat. Ta on selleks liiga optimistlik inimene. „Probleem on ju meil, mitte Janel, temal on ju kõik hästi,“ muigab Silja. „Meie kohustus on anda talle maksimaalselt head tingimused, südame- ja kodusoojus ning kõikvõimalikku ravi.“

Samas tunnistab Silja, et Jane on justkui kahe lapse eest. Teda tuleb pidevalt jälgida, sest ta on ettearvamatu. „On asju, mida Jane ei talu. Näiteks vingumist. Kui meie poiss mõnikord jonnib, läheb õde raevu. Aga muidu… Omasugustega on ta kui võrdne võrdsega. Aga ei räägi. Ütleb sõna, kui tema tahab. Ja aeg-ajalt karjub häirivalt. Meie oleme sellega harjunud, aga kui marketisse lähed, ja ta karjatab, on piisavalt neid, kes paluvad mul laps korrale kutsuda. Samas äratab Jane unised müüjad igatahes üles.“

​

Vaktsiin lõi lapse ajus pidurid peale?

Aasta tagasi kuulis Silja tuttava tuttavalt Tartus paiknevast mitteametlikust Annely Sootsi kliinikust. Tegu pole ametliku asutusega, sest tavameditsiin antud ravivõtteid ei tunnista ega soovita. Loomulikult tõttas ta Janega sinna: „Ma poleks ju saanud rahulikult magada, kui poleks Jane olukorra parandamiseks kõiki võimalusi kasutanud.“

Tuli teha uriiniproovid ja saata analüüsimiseks Prantsusmaale. Tulemus oli ühtaegu kurvastav ja rõõmustav – öeldi, et Jane tervise keerasid nässu ilmselt vaktsiinisüstid, kuid anti lootust, et asja annab võib-olla parandada või vähemalt leevendada.

„Kuidas nüüd oleks täpne rääkida,“ otsib Suija õigeid sõnu. „Inimeste organismid on erinevad. Mõni ei talu teatud aineid, mis enamusele probleeme ei tekita. Allergikud nii-öelda. Jane sai väiksena vaktsiini, mis sisaldas elavhõbedat. See tekitas reaktsiooni ja lõi ajus justkui pidurid peale.“

Ravi, mida Jane saab, on õigupoolest ülitäpne dieet. Talle on keelatud kõik proteiinid – piima- ja jahutooted on välistatud. „On hetki, mil Jane-Mai rabab laualt keelatut, kuid üldiselt ta teab oma menüüd, saab aru ja lepib sellega,“ räägib Silja.

Kuigi dieedipidamine algas alles veebruaris, on muutusi juba praegu märgata: „Ta on hakanud sõnu väga palju järgi ütlema. Saab meie jutust ilusti aru ja teeb üsna kõike, mida palutakse. Tõsi, öeldi, et alguses läheb lapse seisund dieeti pidades hullemaks. Läkski. Jane muutus kohati pööraseks, kuid varsti liikus kõik paremuse poole. Ta muutus rahulikumaks ja stabiilsemaks. Kuuletub rohkem ja areneb tasapisi.“

 

Viie aasta pärast selgub, palju Jane paraneb

Jane käib Võru toimetulekukoolis, õpib päevas neli tundi ja on füüsiliselt väga aktiivne. Tal pole probleemi kaks tundi batuudil hüpata või jalgrattaga ringi sõita.

Millised on väljavaated paranemiseks, Silja öelda ei oska ega julgegi. Liigne optimism pole tema arvates hea: „Keegi ei oska arvata ega ennustada, mis edasi saab. Olevat olnud juhtumeid, kui laps pöördub aastatega täiesti normaalseks. Aga kunagi ei tea. Alles viie aasta pärast võib öelda, kui suur progress on toimunud.“

​

Silja tunneb kahetsust, et ta Sootsi juurde varem ei jõudnud. „Saanuks raviga kasvõi paar aastat enne alustada, kui Jane-Mai oli viiene-kuuene, siis ehk… Aga ikka usaldad rohkem seda, mida tavameditsiin pakub. Sestap ütleks kõigile kaaskannatajatele – minge ja laske lapsel testid ära teha, äkki annab veel midagi päästa!“

​

Läheb, kuidas läheb, Jane-Mai jääb ikka pere kalliks liikmeks. „Me ei kohtle teda kui erilist, vaid võtame kui tavalist last,“ tõdeb Silja. „Ta käib meiega kõikjal kaasas. Muidugi teeb ta aeg-ajalt oma trikke, aga selle elab üle. Vend ja õde on samuti Janega harjunud ning ka nende sõbrad võtavad asja rahulikult, aitavad, kui vaja. Teistpidi… Positiivne on see, et lapsed õpivad Jane kõrval tundma teistsugust maailma, et kõik ei olegi must ja valge.“

​

Silja teatab lõpetuseks, et väidetavalt olla Inglismaal igas sajas inimene autist: „Eks see ole vist kaasaegse kemiseeritud maailma sündroom.“

​