Kirjuta meile

Kui märkad, et peale vaktsineerimist on lapse käitumine või tervis muutunud ja kahtlustad oma lapsel vaktsiini kõrvalmõju, siis kirjuta meile oma lugu või küsimus.

Aitame leida lahendusi.

Teie nõusolekul avaldame loo anonüümselt, mis võib aidata teisi peresid.

Ühingu liikmeks astumiseks palume saata meile avaldus.

Avalduse saad täita SIIN  

  • White Facebook Icon
Tel: +372 502 5300
A/a EE227700771003450737
Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Unique visitors

© 6.01.2019 created by Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate ühing

 

Lugu 29

 

Tere!

Kohusetundliku vanemana lasin oma tütrele teha alates sünnist kõik kavas olevad vaktsiinid. Midagi hullu enne MMR süsti ei meenu, see sai tehtud 1 aasta ja 4 kuuselt. Laps oli ka enne seda vanust erinevaid külmetus- vms haiguseid põdenud, palavikuga.

Kuu aega pärast MMR süsti haigestus laps kõhuviirusesse, palaviku tõustes tekkisid lapsel krambid. Iga järgmise haigusega, millega kaasnes palavik, tekkisid taas palavikukrambid, kokku neljal korral.

Alates teisest eluaastast avaldusid lapsel mitmed allergiad, toidutalumatus, äge atoopiline dermatiit. Toidust olid välistatud piimatooted, kõik punased toiduained (marjad, köögiviljad, puuviljad). Toidutalumatus andis vähehaaval järgi: viiendaks eluaastaks sai süüa kõike, peale pähklite, õun/pirn/virsik/porgand.

Alates 5-ndast eluaastast hakkasid väljenduma psühholoogilist laadi probleemid. Ärevushood, paanika, hüsteeria. Nüüdseks diagnoositud sensoorse integratsiooni häire, mis väljendub kõigi meeltega seotud tegevuste häires. Taktiilne häire, st laps ei suuda taluda naha puudutamist, riiete selgapanekut, juuste puudutamist/kammimist, pesemist, voodilinasid jpm. Ülitundlikkus lõhnade suhtes, ereda valguse tundlikkus, maitsetega ka omad teemad, müra teeb närviliseks. Enese asetsemine ruumis, asjade kukkumine, ümberajamine, pidev äralöömine, meil ei möödu päevagi, mil laps ei lööks end ära, kuna ta lihtsalt ei taju end ümbritsevat reaalsena.

Meie pere on viimase kahe aasta jooksul justkui põrgust läbi käinud. Sellise varjatud puude taga ei oska keegi võõrastest näha, millega me tegelikult 24 tundi ööpäevas kokku puutume. Pean tunnistama, et vähehaaval oleme saanud abi ja laps on kõvasti edusamme teinud ja meie elu hakkab normaliseeruma. Vähemalt selle ajaga võrreldes, mil iga riidessepanek võttis ca 40 minutit ning enamjaolt lõppes paanikahooga (laps nutab, hing kinni), öösel magasime koos lapsega paljal põrandal, sest laps ei suutnud taluda voodilinade puudutust; kus laps ei suutnud enda keha pesemiseks märjaks teha ja pesime teda igal öösel märja lapiga; kus iga tualetiskäik oli kohutav elamus kogu pere jaoks, sest laps ei suutnud taluda wc-paberi puudutust oma pepu vastas; kus igal ajahetkel peab mitu sammu ette mõtlema, et lapsel ei oleks liiga kuum ega liiga külm, sest tema termoregulatsioon töötab halvasti ja higistades tekib kehale taaskord väljakannatamatu tunne.

 

Seda kõike on asjassepuutumatul inimesel ülimalt keeruline mõista, meie läbielatust teavad vaid lähimad sõbrad ja pere. Seda kõike on lihtsalt liiga keeruline mõista, kui su enda keha töötab nagu peab.

Ka meil vanematena on olnud see tee pikk ja käänuline, oleme rakendanud kõikvõimalikke süsteeme jne. Aga lõpuks on paranemise teele ikkagi aidanud probleemile nime leidmine, sellega leppimine ja pidev, PIDEV ennetus, et vältida probleemseid olukordi juba kaks tegevust ette. Meil on oma väga spetsiifilised reeglid, režiim, keskkond, reageerimine. Väikesed detailid, määrava tähtsusega. Väljastpoolt vaatlejale on meie pere täiesti normaalne. Laps on hea intellektiga, sotsiaalne ja üldiselt rõõmsameelne.

See jutt nüüd ei kirjelda küll meie kogemust põhjalikult, kuid need nüansid ehk annavad aimu, mida võib üks neuroogiline häire - ma ei ole spetsialist ega ka teemat nii süvitsi uurinud, et võiksin teadusartikli tasemel midagi kirja panna, kuid minul on tekkinud lapse sellise seisundi tekkimisest järgmine pilt. MMR vaktsiini tüsistusena tekivad palavikukrambid (see on ka vaktsiini kõrvalmõjude nimekirjas) ja neuroloogilised häired (aju ja närvid ei tee koostööd). Minu jaoks on see ainuke seletus meie lapse tervislikule seisundile, sest midagi muud põhjalikest terviseuuringutest selgunud ei ole.

Ja – mis oli eriti kohutav minu jaoks – see enesevigastamine. Näha oma 6 aastast tütart ennast pähe ja jalgadesse tagumas ja kriiskamas – kuidas ta tahab endale haiget teha, et tal on NIII PAHA, et ta ei taha olemas olla – SEE on kõige õudsam asi, mida ma oma elus olen pidanud nägema (ja ma ei ole just vähe näinud). Õnneks nüüd (3 x “ptüi”) selliseid hetki ette ei ole tulnud, aga poole aasta jooksul oli see sagedasti meie õudusunenäoks ilmsi.

Meie pere on läbi häda koos püsinud läbi nende kõige karmimate hetkede. Oleme kordamööda ja koos mehega nutnud, kordamööda öiseid "valveid" teinud ja teisel hinge tõmmata andnud. Üksikvanemana oleks ma kindlasti hullumajas või hullem ... viimaste aastate jooksul olen loendamatuid kordi mõelnud, et lihtsam oleks olla teises ilmas. Ja me ei ole mingid erilised hädaldajad. :)

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.