Kirjuta meile

Kui märkad, et peale vaktsineerimist on lapse käitumine või tervis muutunud ja kahtlustad oma lapsel vaktsiini kõrvalmõju, siis kirjuta meile oma lugu või küsimus.

Aitame leida lahendusi.

Teie nõusolekul avaldame loo anonüümselt, mis võib aidata teisi peresid.

Ühingu liikmeks astumiseks palume saata meile avaldus.

Avalduse saad täita SIIN  

  • White Facebook Icon
Tel: +372 502 5300
A/a EE227700771003450737
Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

Unique visitors

© 6.01.2019 created by Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate ühing

 

Lugu 28

 

Meie pere esimene laps sündis õigeaegselt. Rasedus kulges komplikatsioonideta ning miski ei viidanud sellele, et lapsega võiks olla mingeid probleeme. Laps kasvas ja arenes igati normaalselt, miski ei viidanud asjaolule, et lapse tervisega võiks midagi valesti olla. Arvasime, et see on normaalne, et peale vaktsineerimist tõuseb palavik, laps on loid, kõht on lahti ja beebil on meeletud gaasivalud. Lapsed jäävad ju ikka haigeks ja saavad terveks. Alles aastaid hiljem saame aru, et meie laps ei tundunud ennast hästi juba peale esimest vaktsiini.

Järgisime kindlalt vaktsineerimiskalendrit ning laps sai kõik riikiliku vaktsineerimiskavaga ette nähtud vaktsiinid kuni teise eluaastani. Meie pere kõige suurem tragöödia algas peale MMR vaktsiini saamist. Laps oli sel hetkel aastane ja ta oli tegemas oma esimesi samme, ütles juba esimesi sõnu, oli rõõmsameelne ja tantsis alati, kui kuulis muusikat. Talle meeldis mängida, suhelda kõigi inimestega. Ta oli tõeline rõõmurull igas mõttes.

Peale vaktsineerimist muutus lapse tuju kardinaalselt – ta oli kogu aeg viril, ei tundnud enam rõõmu tavapärastest tegevustest ega mängudest, ei naeratanud enam, muusika muutus tema jaoks vastumeelseks. Kui keegi lastelauale kaasa laulis, hakkas laps täiest kõrist röökima. Iga heli tegi tema kõrvadele haiget. Peagi ei maganud ta enam öösiti normaalselt. Ööd vaheldusid katkendliku une ja röökimisega. Lapsel algasid meeletud valud ja lõpuks ei saanud me enam aru, kas valutab kõht, pea või kogu keha.

 

Äkitselt oli laps pidevalt haige. Pea igale haigusele järgnesid tüsistusena kõrvapõletikud ja lõputu ravi antibiootikumidega.

 

Aasta ja kahekuuselt oli laps muutunud täielikult apaatseks. Teda ei huvitanud enam mitte miski. Ema ja isa olid lapse jaoks kui võõrad inimesed, lapsel kadus täielikult silmside, kadus igasugune kõne, ta ei ütlenud enam ainsatki sõna. Laps ainult häälitses kummaliselt ja kiljus pidevalt. Tema päevad möödusid omaette istudes ja autorattaid keerutades. Selgus, et haige lapse kõrvalt ei ole võimalik tööl käia ning kirjutasin raske südamega lahkumisavalduse ja jäin last hooldama.

Möödusid kuud ja olukord ainult halvenes. Laps kaotas söögiisu ning tema kõht oli kogu aeg lahti. Aastasest kaheaastaseks saamiseni ei võtnud laps grammigi kaalus juurde ning tema lihased hakkasid juba nii nõrgaks jääma, et ta ei suutnud sirgelt istuda. Algas lõputu arstide vahel jooksmine, kus keegi ei osanud aidata ega antud seisundit diagnoosida. Kolmeaastaselt arvati, et lapsel on keeleline arenguhäire, sest selleks ajaks ei olnud laps rääkima hakanud. Mitmed spetsialistid ei osanud meid millegagi aidata, julgemad teatasid, et leppige lõpuks sellega, et teil on puudega laps.

Kuidas saab see võimalik olla, et meil on täiesti terve laps ja siis ühel hetkel on ta täiesti haige ning puudega? Hakkaksin ise emana abi otsima, tegime mitmeid teste nii Euroopas kui ka Ameerikas. Tuvastasime lapse oragnismis raskemetallide üledoosi ning soolestiku düsbioosi. Kolmeaastaselt saime kinnituse ja leppisime faktiga, et meie laps on autist.

 

Meie maailm kukkus kokku. Pöördusime korduvalt arstide poole abi saamiseks, kuid meid saadeti tagasi koju sõndega: „Mida te veel tahate, teil on ju rehabilitatsiooni plaan. Käige teraapiates.“ Siin lõppes meie usk ja lootus abi saada. Selgus kurb tõsiasi, et Eestis ei ole veel ühtegi autismile spetsialiseerunud arsti ja veel vähem saadi aru, et autismi on võimalik ravida. Olime sunnitud pöörduma välismaal tegutsevate spetsialistide poole ravi saamiseks.

Varsti saab kümme aastat vaktsineerimistüsistusega lapse hooldamisest ja ravist, milles Eesti riik ja sotsiaalsüsteem on kandnud imeväikest rolli puudetoetuse ja rehabilitatsiooni näol. Oleme ravinud last oma sissetulekute arvelt, seisnud silmitsi sellega, et mõlemad vanemad ei saa tööl käia, sest üks peab alati lapsega olema ning teinud olude sunnil otsuse, et isa töötab suurema sissetuleku saamiseks välismaal, et saaksime lapsele lubada seda, mida ta vajab.

Miks me vaktsineerisime oma last? Me usaldasime arste. Me uskusime, et vaktsineerimine hoiab eemal haigused ja aitab lapsel elada täisväärtuslikku elu. Mitte keegi ei hoiatanud meid võimalikest kõrvalnähtudest, keegi ei küsinud, kas laps on vaktsineerimise ajal terve ja kas talle on mõistlik teha neid vaktsiine. Kindlasti on raske uskuda, et vaktsineerimine võib ühe lapse elu hävitada ja terve perekonna elu peapeale keerata, kuid nii see on.

 

Kui meie lapsel ei oleks vaktsineerimistüsistuse tagajärjel välja kujunenud autismi, siis ei usuks ma mitte ühtegi inimest, kes mulle väidaks, et vaktsineerimise tagajärjed võivad olla niivõrd kohutavad. Ma loodan, et vanemad hakkavad rohkem uurima ja küsima vaktsiinide ja nende toimete kohta enne, kui nad otsustavad lapsi vaktsineerida. See on ainuke lahendus peatada vaktsiinitööstuse süsteemne laste peal katsetamine. Tagajärgede eest ei vastuta keegi. Laps jääb aga perele hooldada terveks eluks.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.