Lugu 31

Minu poeg sündis 2000.a. Ta oli imearmas, hästi arenev laps. Loomulikult tubli lapsevanemana lasin teha kõik kohustuslikud vaktsiinid.

Peale igat kolmikvaktsiini (difteeria, läkaköha, teetanus) hakkas lapse tervis halvenema. Ravikaarti vaadates on ta olnud vahetult haige enne viimast kolmikvaktsiini. Kahe vaktsineerimise vahel oleme isegi kutsunud kiirabi, kuna oli järjekordne äge kurgu- ja neelupõletik. Peale kümnenda kuu kolmikvaktsiini hakkasid probleemid - kadusid juba tekkinud sõnad, laps ei naeratanud enam, ega vaadanud otsa, kui teda nimepidi kutsuti. Oli loid, kogu aeg tahtis magada ja tekkisid kummalised tõmblused, silmad läksid märjaks. Oli omas maailmas, tihti kriiskas, karjus...Sain aru, et tal on ka soolestikuga midagi lahti.

Lastearst ei osanud midagi öelda, saatis neuroloogi vastuvõtule. Ainuke, mida ta mainis, et mina sellele lapsele rohkem vaktsiine ei teeks. See tiksub mu kõrvus kuni tänaseni.

Tallinnas haiglas uuriti ja pandi diagnoosiks epilepsia. Saime rohud nagu ikka. Ja sealt tiksub mu kõrvus neuroloogi kuri lause…”Kui Te oma lapsele neid rohusid ei anna, siis pidage meeles, ta on teil varsti pikali maas ja ajab suust vahtu välja". Olin sellest shokeeritud.

Mingi aja pärast saime tuttava kaudu Tartu haiglasse uutele uuringutele. Ühel päeval haiglas olles näidati meile filmi ühest Ameerika perest, kelle 10.a. poeg märatses, peksis pead vastu seina. See oli nii kohutav.

Vaatasin oma armsat väikest 1,3-aastast last ja ei suutnud uskuda, et tal on sama haigus. Kui film läbi sai, öeldi meile, et teie lapsel on autism ja ravi sellele ei ole.

Sel hetkel varises kogu mu maailm lõplikult koost ja ma ei teadnud, mis ja kuidas edasi….

Mingi aja andsin lapsele epilepsia rohtusid, aga sain aru, et need ei aita, ta oli ikka loid, iga päev olid tardumised ja silmad imelikud.

Minu sisetunne ütles, et siin on midagi väga valesti…

Ma sain aru, et mu laps on mürke täis ja nüüd annan ma talle uusi peale. Sukeldusin alternatiivmeditsiini ja viskasin tema rohud prügikasti, kui ta oli 2 aastane.

Võtsin vastutuse lapse tervise eest enda kätte.

Tagantjärgi ma ei tea, kust ma selle jõu ja julguse võtsin, aga olen endale väga tänulik, et pole oma last kõik need aastad juurde mürgitanud.

Olen otsinud vastuseid 15 aastat. Kohtunud väga paljude erinevate inimestega nii tava- kui alternatiivmeditsiinis, enamus nendest saavad aru, et selle taga on vaktsiinid. Kuidas tuleb tervele, rõõmsale lapsele äkki "kuskilt taevast" närvisüsteemi kahjustus, ja imekombel just peale vaktsineerimisi.

Oleme saatnud uriiniproovi Prantsusmaale eralaborisse, kust saime vastuse, et tal on elavhõbeda mürgitus.

Oleme teinud kõike, mida osanud ja suutnud...Kui ta oli 9 aastane, käisime Odessas delfiiniteraapias. Eestis kõik võimalikud psühholoogid, logopeedid, refleksoteraapia, muusikateraapia, füsioteraapia, hipoteraapia, paljud tervendajad jne…. Loomulikult on see kõik olnud oma raha eest, sest rehabilitatsiooniplaan näeb lapsele ette vaid mõned tunnid ja nendeks ka pole inimesi, sest kõik töötavad kuskil eraviisiliselt.

Oleme gluteeni-, kaseiini- ja suhkruvabal toidul nii palju kui võimalik. Kasvatame maal ise värsket, sööme väga tervislikult. Olen tema keha puhastanud aastaid ja saanud läbi selle nii käitumise kui kõne paremaks. Juurde saab vitamiine, mineraale.

Ma ei kujuta ette, et raviksin oma last vaktsiinimürkidest uute ravimitega, mis tekitavad uusi haigusi, zombistavad ja moonutavad tema keha.

Nüüd, kui maailmas on välja tulnud palju filme, kus paljastatakse vaktsiinide telgitagused, pole mul enam üldse põhjust kahelda oma otsustes.

Saan ju aru, kui halb on lapsel endal, kui tema kehas on elavhõbe, alumiinium jne...

Need raevutsevad lapsed ei ole süüdi oma käitumises, vaid vanemad ja arstid peaksid peeglisse vaatama ja leidma põhjuse miks tänapäeval paljud lapsed on sellised.

Ükski laps ei röögi ega raevutse niisama. Kui lapsel on midagi viga, siis tuleb minna ajas tagasi ja küsida endalt, mis juhtus enne seda, kust see kõik alguse sai? Minu poeg käib erikoolis, vajab igapäevast kõrvalabi 24/7.

Siinkohal toon vastupidise näite oma 8 aastase tütre kohta.

Enne lapse sündi, sai kõigile arstidele ja ämmaemandale öeldud, et seda last me ei vaktsineeri. Mind isegi üllatas, et ämmaemand vaktsiine peale ei surunud, sest tean, kuidas enamus on sellega hädas. Hiljem kuulsin tuttavate kaudu, et meie ämmaemand ei vaktsineerinud ka oma lapsi ja sõpradel ei soovita seda teha, sest ta näeb mis toimub imikuga peale vaktsineerimist.

Kui meid haiglast välja kirjutati järgmisel päeval, siis raviarst vaatas meie pabereid ja oli üllatunud, et te ei olegi oma last vaktsineerinud? Olin valmis ebameeldivaks vestluseks vaktsiiniteemadel. Samas ütlesin talle väga konkreetselt, et jah, see laps ei saa mitte kunagi mitte ühtegi vaktsiini ja arst vaatas väga sõbralikult meile otsa ja ütles: “tublid vanemad, olete endale asja selgeks teinud. Kust peaks imik saama B hepatiiti või tuberkuloosi? Head Teed Teile…”

Nüüd 7 aastat hiljem, kui käisime kooliõe juures ja ta nägi meie tühja ravikaarti, imestas, et te polegi ühtegi vaktsiini saanud? Sain aru, et pigem suhtus ta sellesse positiivselt. Küsisin, kas te olete kursis, et Maailmas käib vaktsiini telgitaguste paljastamine. Kooliõde oli vaadanud filme Tõde Vaktsiinidest ja ütles, et ma tean, olen kõigega kursis….Ma küsisin, miks te seda siis teete, kui teate, kuidas vaktsiinid lastele tegelikult mõjuvad? Ta lõi pilgu maha ja ütles, et ta peab seda tegema, sest muidu poleks tal homme tööd.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.