Lugu 36

 

Alustan oma loo rääkimist ajast, mil ootasin oma kolmandat last. Raseduse lõpupoole, aastal 2009, juhatas arvatavasti mingi kõrgem jõud minu teele eestikeelse materjali vaktsineerimistüsistustest.

 

Lugesin seda ja olin kindel, et mina oma lastele enam vaktsiine teha ei lase. Kohe pärast seda tuli koolist vaktsiinileht, millele kirjutasin kindlameelselt, et ei luba vaktsineerida. Selle peale helistas kooliõde ja kukkus mind ümber veenma. Tulutult! Siis järgnes kõne perearstilt, kes nõudis vastus, et mis põhjusel ma nii olen otsustanud. Tema sõnul liigub hetkel internetis täiesti vale informatsioon vaktsineerimise kohta ja pealegi on see nii vana. Praegu on juba kõik uued ja väga head vaktsiinid. Tänapäeval ei kasutata isegi elavhõbedat vaktsiinides. Ja ma jäin teda uskuma. Tol ajal ma ei osanud eluilmas kahtlustada, et peaksin kahtlema arstis.

 

Vanemad poisid said koolis oma vaktsiinid ja jõudis kätte päev, mil sündis kolmas laps. Kõik oli hästi, laps sõi ja magas, sõi ja magas... kuni tehti esimene vaktsiin järgmisel päeval. Ja siis algas põrgu! Laps kisendas kiljudes, ajas end sirgeks pulgaks ja röökis. Vahepeal jäi lausa hing kinni. Öeldi koolikud - täiesti normaalne nähtus. Tuli öö, laps ikka kisas, siis öeldi, et laps ei saa piisavalt süüa ja toodi lisatoit pudeliga. Ma tean täiesti kindlalt et laps sai süüa kuni selle süsti hetkeni. Hiljem valudes röökides ta lihtsalt ei võtnud rinda ja kui võttis, siis sekunditeks ja hakkas kohe uuesti kisendama.

​

Järgmisel päeval saime koju. Kõik jätkus ja mul tekkis rinnapõletik, kuna ei taibanud kogu selle jama keskel piima välja lüpsta. Selline olukord kestis 3 kuud, kus laps ainult karjus ja arst väitis, et koolikud ja küll läheb üle. Mitte ühtegi ööd ei saanud magada. Ainult kõndisime laps kaenlas abikaasaga.

 

Kolmandal kuul oli asi niivõrd hea, et saime isegi rahulikult pikki autosõite teha. Siis aga avastati lapsel spasmid ja saime ravivõimlemist. Asi tundus paranevat, kuigi jah neid kiljuvaid, lohutamatuid nutuhoogusid oli tal siiski rohkem kui esimestel lastel kahe peale kokku. Kuuendal elukuul oli meil laps, kes tahtis end toe najal püsti ajada (saime veel pereõe käest pahandada, et ei tohi lasta, aga mismoodi sa keelad).

 

Kümnenda kuu lõpus juba hakkas käima ja kahtlaselt palju turnima. Ja sealt edasi saime aru, et liiga aktiivne, kui nii saab öelda. Kolme aastaselt märkasime üha enam, et ikka väga kahtlaselt käitub. Uriseb, puudub silmkontakt, ei soovi hellust, nagu lapsed ikka. Väldib füüsilist lähedust. Kui ajama paneb, siis tundus nagu keegi teine juhiks teda, sest ta nagu ei kuulnud kui keelati. Suure õhinaga jätkas oma tegevust. Enamus aega oli ta rohkem lae all kui põrandal. Jube turnimisvajadus. Kuna oli ka see hirmutav loomalik käitumine ja eriti uutes situatsioonides, (urisemine, näugumine, laua alla peitmine jpm.) siis otsustasime pöörduda arstide poole, sest asi ei ole kaugeltki normaalne.

​

Käisime psühholoogi juures testidel ja liivakastis ja vahepeal arvati, et on autist, aga hiljem otsustati, et hüperaktiivne. Läksime lasteaeda ja seal olid nii üliväga super õpetajad, kes arvestasid 100% tema diagnoosiga ja ma ei tea kuidas, aga nad tegid temaga imet. Ja nad siiralt hoolisid meie lapsest. Eks väga suur osa oli ka rutiinil, mis on hüpikute puhul väga oluline.

​

Ja siis läksime lasteaia viimases rühmas vaktsineerima ja nagu pomm oleks jälle plahvatanud. Paari kuu jooksul oli kogu see kentsakas käitumine tagasi. Ka õpetajad pöördusid murelikult meie poole, et midagi on jälle juhtunud. Läksime jälle murega psühholoogi juurde ja saime nipsaka vastuse, et no paneme siis ravimid peale. Rohkem me pole sinna läinud.

 

Esimene klass oli väga raske. Hüperaktiivsele on liig mis liig istuda 45 minutit järjest paigal ja huvituda asjadest, mis teda ei köida. Õppides kiskus laps peast oma juukseid ja muudkui urises. Näris katki, murdis pooleks oma pliiatsid. See oli jube. Hetkel on ta teise klassi õpilane ja otsustasime koduõppe kasuks.

 

Ja üle minu laiba torgib keegi mu lapse sisse veel mõne vaktsiini!

 

***

​

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.

​