Lugu 38

Olen 4 lapse ema. Lapsed on 8, 7, 2 ja 1 kuune beebi. 3 last nendest on saanud vaktsiinid. Viimane laps ei ole saanud ega saa ka mitte kunagi ja loodan, et ehk mu lapsed mõistavad, et nad ei hakkaks oma lapsi mürgitama.

Olen selline pabistaja ema. Ja kuulan, mida arstid räägivad, sest oma hirmsate surmajuttudega hirmutavad nad nii mõnedki ära. Sealjuures ka minu. Kui olin ära sünnitanud teise lapse, hakkas naistearst rääkima, et kas olen mõelnud emakakaelavähi süsti peale, kuna kardan neid vähke. Ega ma uurinud. Ja lasin selle ära teha. Kui hakata mõtlema, siis peale neid süste tekkisid kuumahood. Muud eriti ei mäleta. Ja arst veel kiitis, et nüüd olen vähi eest kaitstud. Pärast mu õde sai kurjaks, et mida ma tegin. Seda süsti ei tohiks üldse teha.

2015. aastal sündis kolmas laps. Ja algas minu õudus. Kuna sünnitus oli ka raske, siis süstid tegid selle veelgi hullemaks. Haiglas sai mu laps kõik vaktsiinid, nii nagu ka teised. Kui koju saime, siis algas mu raske tee.

Laps röökis meetult. See oli nii kohutav. Hoidsin teda süles , aga ta ei rahunenud. Arvasin, et gaasid. Magas vaid mõned minutid. Ja algas taas see tee pihta. Imelikuks läks siis kui avastasin, et mu laps ei kaka üldse. Ainult röögib, ei mingit kakat. Helistasin perearstile, kes ütles ka , et see ei ole nüüd küll hea. Olime sunnitud ise sekkuma. Tegime klistiiri, mida nad ei taha , et nii väikesele tehakse. Välja tuli tahke kaka. See oli lapse jaoks väga suur piin ja trauma. Olin nii paanikas. Ma mõtlesin, et ta rebeneb pooleks või süda jääb seisma.

Järgmine päev läksin arstile , võeti proovid ja vastused olid korras. Perearst teatas, et see normaalne. Palusin neilt abi, mida teha, et laps maha rahuneks, ta ainult röögib ja see on nii kohutav. Olen hulluks minemas. Arst uhkusega ütles, et see on normaalne ja mõni karjub aastaseni välja ning kirjutame emmele rahustid.

Kõik? Ei, järgmine kuu on uus vaktsiin.

Läksin koju ja kui laps nuttis, nutsin koos temaga. Enam ei osanud ma midagi teha. Ütlesin vaid lapsele, et küll kõik korda saab. Sest ma ise ju lootsin, et nii läheb.

Niisiis lasin kõik süstid teha nagu kord ja kohus. Tekkisid palavikud igakord, kui meid oli torgitud.

Ja siis see saatuslik päev!!!!!!

Mu laps sai 6 kuuseks, kui tal tekkis esimest korda tõsine palavik ja haigus. Ta haigestus kõrvapõletikku. Arst määras talle antibiootikumi. Pidime nädal aega võtma ja siis uuesti verd andma. Näitajad olid endiselt halvad. Saime kohe uued rohud. Niisiis võtsime teist nädalat antibiootikume. Ja taas tagasi. Näitajad ikka halvad ja saime peale kolmanda kuuri - Amoxoliin. Laps sai kolmandat nädalat JÄRJEST rohtu. Ja kuna midagi ei läinud paremaks, arvas arst, et proovime neljanda rohtu ka ära. See oli kohutav.

Meid pandi haiglasse ja rohud ka peale. Kõrvale lasti lapsele veenidesse glükoosi ja seda pea nädal järjest. Ja ühel hetkel avastasin, et mu lapsel on põskedel lööve. Õhtuks juba kätel ja jalgadel. Ja siis juba kerel. Arst tuli järgmine päev Ja teatas, et mu lapsel on leetrid ja peame kohe Tallinna nakkuskliinikusse minema. LEETRID ??? Kust kohast????

Nemad ei tea, aga lapsel on need. Peame ISE minema lapsega nakkuskliinikusse.

Niisiis läksime. Kui kohale jõudsime oma lapsega, ehmatas arst ja ütles, et see paistes laps ei ole leetrihaige. Tal on tugev mürgitus ja mu laps sai kohe peale puhastavad rohud. Kahe päevaga taandus paistetus ja lööve. Arstid ei mõistnud, kuidas Hiiumaa arstid sellist tööd said teha ja nii palju rohtusid sisse anda.

Saime ravi ja lasti tagasi koju. Diagnoosi ei saanud. Läksime tagasi Hiiumaale. Laps magas öö kodus ja hommikul ärkas oksendades. Tal oli palavik 40 ja tekkisid kummalised tõmblused. Läksime koheselt haiglasse. Taaskord pandi mu laps glükoosi tilgutite alla. Siis tuli arst ja teatas, et mu lapsel on B gripp. Seekord viis kiirabi meid Tallinna lastehaiglasse. Saime rohud ja nädala pärast koju.

Mõnda aega saime rahus olla, kui algas taas õuduste tee. Laps haigestus kõrgesse palavikku ja tekkisid krambid. See oli kohutav. Käes hoidsin sinist ja krambitavat last. Ma ei teadnud alguses, et need on krambid ning arvasin, et ta lämbub. Viisime ta külma vee alla. Kutsusime kiirabi. Kohale tulnud arst oli nii vihane, kuna julgesime teda segada. Kuidas me üldse nii rumalad oleme, et ei tea mida teha. Krambitab ära ja ongi kõik. Siiski laps viidi haiglasse.

Järgmisel päeval olukord ei olnud parem, kutsuti helikopter. Hoidsin oma elutut last süles ning nutsin. Helikopterisse mind ei võetud. Ma lihtsalt ei mäleta rohkem, sest see oli nii šokeeriv. Sõidsime kohe lapsele järgi. Praami peal kirjutasin emmede gruppi, mis oli juhtunud ja üks naine võttis minuga ühendust. Ütles, et nägi mu last ja ta viidi kiiresti minema. Kuulis vaid, kuidas arstid ütlesid, et last tuli helikopteris turgutada, et olukord läks kriitiliseks.

Mu maailm kukkus praami peal kokku. Kuna eelnevalt oli mu last opereeritud. Šundid kõrvas ning kui haiglasse jõudsin, ootan mind ees nuttev laps, kelle kõrvadest jooksis verd. Arstid ütlesid, et läheb homme uuele operatsioonile. Ma nutsin seal nii kohutavalt. Pärisin ainult, et mis tal on ja kas ta sureb ära?

Oli mingi bakter, mida ma ei mäleta. Olime nädal haiglas. Vahepeal saime ka taas uue vaktsiini.

Mu elu oli juba selleks ajaks nii kohutav, et iga palaviku korral käisin verd andmas. Olin alati valmis, et mu laps viiakse taas minema.

Ja nii juhtuski. Laps jäi hilja õhtul kõrgesse palaviku ja krambitas ning haiglasse minnes kutsuti helikopter. Taas viidi ta minema ja sellel päeval enam praamid ei liikunud. Mu öö oli magamata. Ainult nutsin. Lapse juurde jõudes haarasin ta sülle. Ta oli nii õnnetu. Haiglas olles olid ta veenid juba nii haprad, et need järjest lõhkesid. Ta röökis ja nuttis ning siis juhtus see, et ta ei osanud enam kõndida. Ta tõusis ja kukkus. Ma ehmatasin ja hakkasin arstidelt pärima, miks nii on. Arstid ainult ütlesid, et see normaalne.

Minu jaoks ei olnud. Õnneks siiski see taastus. Olin õnnelik. Saime haiglast välja ja arstid ütlesid, et ta on palaviku krampidega laps. Ning tal on immuunsuspuudulikkus.

Kohutav, mu väike armas laps. Õde ja vend olid ka kurnatud ja nukrad. Elu läks edasi üle mägede. Kui mu laps sai 2 aastaseks, hakkasin märkama, et ta tõmbleb mängu käigus. Silmad taeva poole. See oli hetke ja nii pidevalt. Rääkisin perearstile, kes ütles, et see normaalne. Teeme aga süste edasi, sest kõik on normaalne.

Lõpuks läks asi nii hulluks, et mu lapsel ei olnud enam tõmbluste vahel vahesid. Ta hüüdis juba mind endale appi.

Läksime emosse. Mõne aja pärast ja peale uuringuid selgus, et mu lapsel on EPILEPSIA.

Ma nutsin. Meeletult nutsin. Laps pühkis mu pisaraid. See oli nii kohutav. Uurides ei teadnud nad ka ise, kuidas see tekkis Ja mis edasi. Topiti peale vaid rohud, mille kogust pidevalt suurendatakse.

See kõik on nii raske.

Vaatamata sellele on ta praegu elurõõmus, aga emana ma tean, kui õudse tee mu laps on läbinud ja nüüdseks ka olen kindel, et selles on süüdi vaktsiinid.

Lapsi hävitatakse just nagu loomi, keda tapetakse tapamajas. Lapsi vaid piinarikkamalt.

Oma neljandale lapsele ei lase ma mitte ühtegi süsti teha!! Ma lausa vihastan, kui neid peale surutakse. Milleks seda vaja on?

Praeguseks olen ma ka kindel, et kaks asja on koos. Minu vähi vaktsiin ja lapse kõik vaktsiinid.

Ma loodan, et see õudus lõppeb ja emad ja isad saavad aru, mis toimub.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.