Lugu 49

​

Tere, Kirjutan negatiivsetest kogemustest, mis minul oma laste vaktsineerimisega olnud on.

 

Poeg sündis 2012. aastal tugeva ja tervena. Sai juba sünnitusmajas kõik vaktsiinid. Esimesed kuud olid meil väga rasked, kuna laps õhtuti ei uinunud hästi ja öösiti ärkas iga 1-2 tunni tagant. Magas ainult kaisus. Päevasel ajal magas ainult liikuvas vankris, seega tegin vähemalt kaks kahetunnist jalutuskäiku päevas, et laps jumala eest magada saaks. Ise olin muidugi süsi täiesti.

 

Hakkasime tasapisi mingit rütmi paika saama öiste magamistega, kuni arst tegi reklaami rotaviiruse vaktsiinile ja soovitas selle osta. Tol ajal ei olnud see riiklikus kavas veel ja siis kuulsin elus esimest korda üldse rotaviirusest. Jutt ilus ja nii ma sammud apteeki seadsin ja esimese doosi andis perearst lapsele kolme kuuselt. Laps röökis mul nädalapäevad peale seda ja hea oli ainult süles kussutades. Täielik põrgu. Kaka oli järgmine päev roheline, perearst soovitas piimhappebakterieid. Mingil hetkel läks aga kõht täiesti kinni ning pidime ka Microlaxi kasutama aeg-ajalt. Kõhukinnisusega olime aastaid hädas ja arst soovitas ainult Duphalaci anda söögi alla ja söögi peale. Ei aidanud ja loobusin sellest. Kakamise protsess oli lapsele piin ja tuli alati verega. Mitte miski ei aidanud, mida tegin. Ka toitumise jälgimine ei toonud tulemust, kuni neljandal eluaastal asjad ise paremaks muutusid.

 

Teist doosi rotaviiruse vaktsiinist ma lapsele anda ei lasknud ja arst ei käinud ka peale, kuid ometi on see immuniseerimispassis kirjas. Avastasin selle alles hiljuti. Lapse areng oli teatud ajani samuti väga ilus. Hakkas end neljakäpukile ajama ja kõigutama nii edasi-tagasi. Reageeris häältele, oma nimele. Mingil hetkel toimus aga tagasilangus. Ta ei üritanudki enam neljakäpukile end ajada ning ei reageerinud ka oma nimele. Hirmutas päris ära, sest autismist olin juba lugenud. Perearst sellest kära ei teinud nö ja pidas kõike normaalseks.

 

Laps rääkima hakkas alles kolmeselt ja praegu kuuesena on laused veel segased kohati. Enda väljendamine ei ole kõige lihtsam, aga saab hakkama. Lasteaias püüti mulle ühe kasvataja ja direktori poolt selgeks teha, et mu lapsel on midagi viga ning kohale kutsuti isegi ekspert, kes lapse nö. normaalseks tunnistas. Sügisest ootab kooliminek, kuid minu poiss enam ühtki vaktsiini ei saa. Selles olen lapse isaga õnneks ühel meelel.

 

Tüdruk sündis mul 2014. aastal ning juba haiglas muutus mu väike tüdruk nagu kärnkonnakeseks. Nägu oli üleni punne täis, ühtki siledat kohta ei olnud. Sai ta muidugi tuberkuloosi ja b-hepatiidi vaktsiinid haiglas. Ise ma tol ajal seost leida ei osanud ja perearst soovitas jälgida mul oma toitumist. Sellest midagi ei muutunud. Paar kuud läks ikka aega, kuni nahk ilusaks muutus. Puhastasin igal õhtul keedetud ja jahutatud vees leotatud lapikesega tema nägu. Samas on ta siiani aeg-ajalt vajanud siit-sealt kreemitamist, sest nt jalad muutuvad väga karedaks ja nahk sügeleb. Haiglas tehtud vaktsiinide kõrvalmõjude nimekirjas on lööve täitsa olemas, kuid tol ajal ei osanud ma ise uuridagi. Tüdruk mul muide rotaviiruse vaktsiini ei saanud, kuigi see oli siis juba riiklikus kavas. Perearst isegi ei pakkunud, mäletas vist kogu seda jama mu esimese lapsega… Õnneks saame meie kõigest sellest üle, kuid ikkagi tagantjärele tarkusega.

​

***

​

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.

​

​