Lugu 88

​

Tere,  meie perre sündisid /kuupäev peidetud toim./ kaksikud. Tore õnn, mida oodata, eriti kui enne oli meil üks rasedus katkenud. Hea emana, arste uskudes ning meediat jälgides, lasin minagi heas usus oma kaksikuid vaktsineerida, kuna esimese lapsega, kes on hetkeks 10-aastane ei juhtunud vaktsineerimisel midagi. Kaksikud sündisid meil enneaegselt see tähendab 33+1 nädalal.

 

/nimi peidetud toim/ oli sündides 1962g/44cm, /nimi peidetud toim./ 2006g/46cm. Esimese vaktsiini me saime Tallinnas ITK neonatoloogia osakonnas. Saime kõik koos ühte perepalatisse, läks mingi aeg mööda ja sisenes õde, kes ütles mulle lihtsalt, et me võtame kordamööda lapsed ja viime nad vaktsineerima. Ei teavitatud, mis vaktsiini tehakse, kas on mingeid kõrvalmõjusid vaja jälgida või mida iganes.

 

Esimene kaksik viidi vaktsineerima ja mis mind siiamaani paneb imestama, et miks lapsed minu juurest palatist ära viidi ja miks ei tehtud vaktsineerimist minu juuresolekul - ei tea, aga sellel hetkel ma ei süvenenud, kuna olin ise peale sünnitust läbi.  

 

Möödusid meil päevad seal haiglas ja kasvasime ning tuli aeg koju minna. Aga enne koju minekut siis tehti meile teine vaktsiin tuberkuloosi vastu ja arst veel ütles, et enne koju ei lase, kui vaktsiin on kindlalt tehtud, kuna nad nii väiksed ja nõrgukesed.

 

Saime siis kosuda kodus mingi aeg ja hakkasime perearsti otsima Rakvere linnas. Saime lastearst Dr. Helle Võsu. Esimene vastuvõtt läks meil kenasti ja tunduski tore arst. Läksime siis 2 kuuselt kontrolli, kaaluma ja mõõtma ning siis tuli aeg kolmanda vaktsiini jaoks, mis siis oli rotaviiruse vastu ja manustati suu kaudu. Kaalusime ja mõõtsime ära ning tuli pereõde kõrvalt ruumist, käes kaks topsikut, kus polnud mitte ühtegi märgist, mitte ühtegi nime vaid täiesti läbipaistvad pudelid, kui küsisin mis see on, siis vastas perede nipsakalt, rotavaktsiin ja vaja teha. Kuna meil esimene laps juba põdes 2 aastaselt väga hullult rota kõhuviirust, millest me viibisime nädal Merimetsa nakkuskliinikus tilgutite all, siis tegelikult ei soovinud ma seda sama uuesti kaksikutega läbi elada ja lasingi teha. Läksin lastega kohe õue jalutama ja kuna nad mõlemad olid nii rahulikud alates sünnist ja magasid korraga 3-4 tundi, siis võtsingi ette pikema jalutusringi.

 

Läks mööda kuskil  tund aega vaktsineerimisest, kui laps hakkas tühjast kohast täiest kõrist karjuma, oli krampis ja viskas selga sirgu kärus. Kiirustasin röökiva lapsega koju. Sealt meie õudus peale hakkaski. Laps röökis peale vaktsiini saamist tunde, saime maha rahustatud, mõni tund vaikust ja uuesti sama hoog kisaga ja krampidega. Ja see kestis meil iga päev, vahest 30 minutit, üldjuhul 1-2 tundi, kõige hullem oli kui 5 tundi järjest rahustasime.

 

Perearstile helistades ütles arst, et peale vaktsiini võib jah tekkida lastel nutuhoog ja kui palavikku ei teki, pole hullu midagi. Läksid päevad ja nädalad, meie ikka elasime sama probleemiga. Läksime uuesti perearsti vastuvõtule aga teda nagu ei huvitanudki ja lihtsalt selle peale tuli vastus: ÜKS KAKSIK ONGI RAHUTUM KUI TEINE. Vaktsiinidest see ei saa olla.

 

Mina küsisin kohe selle peale, millisele statistikale te tuginete, kui te näete lapsi ühe korra kuus ja seda 15-20 minutit, meie isaga oleme lastega koos 24/7 ja ütleme, et tema käitumine pole okei. Selle peale vastust ei tulnudki.

 

Siis ma loobusin arstile korduvast seletamisest ning ma istusin, googeldasin ja hakkasingi uurima omal käel vaktsiinide kohta, kuna üks mu tuttavatest tundis ära olukorra, mis tema sõbranna lapsel juhtus sama vaktsiiniga. Kuna mul ingliskeel väga tugevalt suus siis ma hakkasin alustuseks uurima meie vaktsineerimiskava, vaktsiinide nimesid, kõrvalmõjusid, millest vaktsiinid koosnevad, erinevaid sõltumatute laborite uuringuid, mis on teostatud erinevates riikides üle maailma jne jne, sellest ei teadnud meie perearst ega tema õde loomulikult midagi. Sain aru, et vaktsiinides on midagi, mis tekitab lastele piina ja valu.

 

Tulles antud rota vaktsiini juurde, siis tema säilitamiseks lisatakse tunduvalt rohkem metalle vaktsiini, kui tegelikult teabelehel märgitakse. Ma olen 100 protsenti kindel, et enamus lapsevanemad tegelikult ei tea, mida teeb raskemetall imiku kehas. Üks ameerika tipp neuroloog vastas sellele nii lihtsalt oma kirjutatud tekstis. Raskemetalli osakesed organismis hakkavad otsima väljapääsuteed, ning tänu sellele need molekulid liiguvad kõige kõrgemasse punkti ehk kahe aju poolkera vahelisse kanalisse ning ummistades sealse kanali, ning sealt saavadki lastel alguse neuroloogilised haigused, põhiline autism. Iga teatud aja tagant süstitakse kehasse iga vaktsiiniga raskemetalli juurde ja selle protsess on sama, ja siis me mõtleme, miks meie tervetest lastest saavad vegeteerivad juurikad siin ilmas, kes on arstide poolt ravimeid juba täis topitud. Elavhõbe on  mürgine aine, miks seda veel vabatahtlikult süstida imiku kehasse.

 

Nagu mul mees on öelnud siis iga asi juhtub põhjusega, ning ma lihtsalt jagasin Telegrammi postitust esimese vaktsineerimise raamatu võitmiseks ja uskuge või mitte see oli mu esimene jagamise võit – RAAMAT – „VAKTSINEERIDA VÕI MITTE? “( ju siis ma pidin selle raamatu saama, et oma silmi avada). Järgmisele visiidile perearstile minnes olin ma juba kõvasti targem ja lugenud meie enda Eestis toimunud lugusid ja just sama vaktsiiniga, siis võtsin ma kindla otsuse vastu – EI VAKTSIINIDELE ja see kehtis mõlema kaksiku puhul.

 

Järgnev vastus perearstilt oli minu jaoks segane. Miks te keeldute vaktsiinidest? Ma ei soovi, kuna olen nende kohta uurinud ja peale viimast vaktsiini on meil lapsega siiani jama ja ma ei soovi enam seda mürki lastele sisse süstida ja see minu kui ema otsus. Arst selle peale ütles nii: „Mõelge hoolega, te käite tihti oma lastega avalikes kohtades ja seal liigub igasuguseid haigusi“. Hakkasin siis kodus uurima nende haiguste levikut, mille vastu  meil vaktsiine esimese aasta jooksul tehakse.

 

B-HEPATIIT – kuidas saab meil alla aastane imik B-Hepatiiti, kuidas see üldse levib? Vere kaudu  ja sugulisel teel. Kas mu alla aastane imik käib seksimas või süstimas või nõeltega torkimas end, et ta saaks kuskilt B-hepatiiti? Vaevalt küll. Ja minu teada B-hepatiidi haiged ei saa veredoonorid olla, seega vereülekandega ka ei saa laps seda endale, aga siit küsimus, miks siis vaja lapsele süstida aasta jooksul kolm korda topelt doosi? Arusaamatu minu jaoks.

 

Leetrid, tuulerõuged, täiesti puhas lastehaigus mida tuleb lastel põdeda läbi nooremas eas, mitte et süstime jälle vaktsiini sisse. Läks aeg edasi, Stevenil olid ikka hüsteerilised nutuhood ning viskas silda ja nüüd hakkas hullemini öösiti olema. Läksime järgmisele vastuvõtule ning siis ma juba nõudsin saatekirja neuroloogi juurde, sest see pole okei kuidas üks alla aastane imik käitub ja nii igapäevaselt.

 

Saime siis 9 kuuselt Tallinnasse ITK lasteneuroloogi juurde, Dr. Tiina Pärn, rääkisime sealgi oma loo ära, tehti visuaalne kontroll, vaadati kuidas kõnnib ja löödi haamriga vastu mõlemat põlve ja kõik on korras, lapsel pole midagi viga. Aga ma nõudsin lõpuks kompuuteruuringuid lapsele, kuna ma ju südames ja hinges saan aru kui mu lapsele valmistab midagi piina. Selle peale öeldi rahustavalt, et lapsel pole midagi viga ja visuaalne kontroll on korras ja ma ei näe põhjust miks me peaks nii väikse lapse panema narkoosi alla, et teha kontrolli.

 

Jutt sai alguse jälle vaktsineerimisest, kuidas peale seda kõik muutus jne, siis arst lükkas kohe väite ringi, tema ei usu, et sellest - kas hambad tulevad, gaasid on lapsel, kõht kinni jne jne, iga laps väljendab oma valu erinevalt. Ja nii me siis läksime jälle sama lootusetult sealt minema ja vastust ikka ei saanud ja meie palvet, et lapsele uuringuid teha ei rahuldatud. Läks aeg aga edasi ja nüüd hakkasid need hüsteerilised nutuhood ja seljakrambid öösiti olema rohkem. Siis hakkasin jälle ise omal algatusel helistama Tartu neurolooge läbi ja  üks arstidest kuulas mu mured lõpuks ära, küsis palju küsimusi ja tundus, et hakkame me jõudma kuhugi ja tema esmamulje oli B12 vitamiini puudulikus –  Siis hakkasingi ma selle kohta uurima ja kõik mis kirjutas selle kohta, kõik sümptomid viitasidki sellele, ning lasime teha uued skriining testid ja tulemused saime nädala jooksul. Ja selgus tõsi asi – pole B12 vitamiini puudulikust. Kõik korras.

 

Kuna mul endal viskas üle meie perearsti ükskõiksus, suutmatus keskenduda lapse probleemidele, hakkasin ma uut perearsti otsima Rakveres. Teate ega see nii lihtne polnudki, kaks arsti küsisid kohe, kas oleme vaktsineeritud ja kui ütlesin, et ei siis kohe oli nimistu täis, kuigi internetis oli näha et on vabasid kohtasid. Ja ma otsisin päris pikalt lastele perearsti.

 

Ja siis me lõpuks leidsime omale väga toreda arsti /nimi peidetud toim./. Väga hooliv, kuulab muresid, pereõed on nii toredad, alati kui helistan kohe aitavad, annavad nõu, kohe näha, et lapsed on nende jaoks olulised. Küsiti vaktsineerimise kohta ja selgitasin, siis arst katkestas, et ei pea selgitama, see teie otsus ja kindlasti sellel on mõjuvad põhjused. Ja siis me rääkisimegi arstile nendest probleemidest, mis on toimunud lapsega juba üle aasta, ning ta ütles selle peale konkreetselt ja lihtsalt: “Ma saan aru te murest ja kõigest, aga ma olen perearst, see pole minu eriala ja ma ei oska vastata teie küsimustele nii kiirelt aga ma annan saatekirja neuroloogile ja tema peab tegelema ja uurima seda“. Ja ilma mureta ta väljastas meile selle saatekirja, nüüd ootame aega Tartusse. Siiani oleme me vastuseta, mis juhtus lapsega peale vaktsineerimist, miks meie eelmine perearst meid selle murega nii  jättis, ma ei tea, aga lihtsalt paha on vaadata kuidas meie laste tervise  nimel rikastub  kuskil mingi kamp inimesi ja jättes tagajärgedega meid tegelema.

 

Ravimifirmade suur süsteem ongi lihtne – SÜSTIME MÜRKE SISSE, ET KEHA SAASTADA JA HILJEM KEHA VAJAKS TEISI RAVIMEID, ET ELADA NORMAALSET ELU. SURNUD RING - SAMAL AJAL TEGELETAKSE UUTE VAKTSIINIDE LOOMISEGA TURULE NING HILJEM EI VÕTA KEEGI VASTUTUST, VAID MEIE LAPSEVANEMAD VAEVLEME JA NUTAME OMA MUREDEGA ÜKSI.

 

Mina kui lapsevanem kutsun teisi lapsevanemaid hoolega uurima, mida teie lastesse sisse tahetakse süstida ja kas see on vajalik. Mitmetele haigustele, mis on vaktsineerimiskavas sees, millele on vaktsiin leiutatud, on juba levik peatatud aastakümneid tagasi ja mitmeid haigusi pole eestis ka juba mitmeid aastaid olnud aga ikka me vaktsineerime teadmatuses, sest arstid soovitavad meile. Mis on kõige hullem, et meie enda EESTIS meedia ja Terviseamet teevad nii tihedat koostööd valeuudiste laiali saatmisega ja hirmutamisega, et vanemad hakkaksid vaktsineerima.

 

Võtame viimaseaja vaktsiini - Kes otsustas osta Eesti riiki 2 miljoni euro eest HPV vaktsiine, teha see vaktsiin kohustuslikuks juba koolides, et hakata süstima neid noortele tüdrukutele. Kas  lapsevanemad teavad, et on ametlikke uuringud, kus katsealustest jäi 25% viljatuks vanuses 15-25, kellel tekkisid rasked haigused, või hullemad tüsistused. See on juba massiline rahva hävitamine. Vanemad palun tulge mõistusele ja uurige alati iga vaktsiini kohta. Ma ei kahetse, et ma lapsi ei vaktsineeri edasi. Kahetsen seda, et ma ei uurinud enne nende kohta.

***

​

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.

​

​