Nakkushaigustesse suremust enim mõjutavad faktorid

Koostas ja toimetas: VLVÜ

25.02.2026

Nakkushaigustesse suremuse järsku langust 19. ja 20. sajandil omistatakse sageli eeskätt vaktsiinidele. Siiski näitab ajalooline ja epidemioloogiline uurimistöö järjekindlalt, et suremus leetritesse, difteeriasse, läkaköhasse, tuberkuloosi ja teistesse peamistesse nakkushaigustesse hakkas vähenema juba ammu enne vaktsiinide laialdast kasutuselevõttu. Tegelikult olid nakkushaiguste taandumise peamisteks põhjusteks kanalisatsioon, korralik reovee käitlemine, puhas joogivesi, parem toitumine, siseveevärk, vähem ülerahvastatud elutingimused, lapstöö kaotamine ning parem hügieen.

Varaseimad tõendid pärinevad Thomas McKeowni ja tema kolleegide töödest 1960. aastatel, kus näidati, et 19. sajandi Inglismaal ja Walesis oli suremuse vähenemise peamiseks põhjuseks elatustaseme tõus ning eriti parem toitumine. Puhas joogivesi ja kanalisatsioonisüsteemid mängisid otsustavat rolli ka tüüfuse kontrolli alla saamisel ja taandumisel, mida dokumenteeriti juba 1908. aastal rahvatervise reformide käigus. Need leiud panid aluse sellele, mida hakati nimetama „McKeowni teesiks“. Järgnevad uuringud on seda käsitlust kinnitanud ja edasi arendanud.

Ameerika Ühendriikide suremustrendide analüüs näitab, et nakkushaigustesse suremuse kõige järsem langus toimus juba enne massvaktsineerimisprogrammide käivitamist 20. sajandi esimesel poolel. Hilisemad uuringud on näidanud, et rahvatervise meetmed, nagu kanalisatsioon, puhas joogivesi ja hügieen, olid nende trendide kõige olulisemad mõjutajad. Näiteks avaldasid teadlased Cutler ja Miller kvantitatiivseid tõendeid selle kohta, et ainuüksi joogivee puhastamine selgitas Ameerika Ühendriikides peaaegu poole nakkushaigustest tingitud linnasurmade vähenemisest.

Lisaks kiirendas antibiootikumide kasutuselevõtt suremuse langust veelgi. Sellised haigused nagu tuberkuloos ja kopsupõletik, mis olid varem peamised surmapõhjused, vähenesid kiiresti pärast sulfaravimite ja penitsilliini kasutuselevõttu; seda kinnitas ka 2015. aastal avaldatud ulatuslik analüüs Population Health Metrics. Veelgi olulisem on Nobeli preemia laureaadi Sir Angus Deatoni laiahaardeline ajalooline ülevaade, mis kinnitab teooriat, et meditsiinitehnoloogial ja innovatsioonidel, sealhulgas vaktsiinidel, oli määrav mõju alles pärast seda, kui toitumise ja kanalisatsiooni paranemine – mis olid seotud vaesuse ja halbade elutingimustega – olid juba märkimisväärselt vähendanud haiguste raskust.

Ka uuemad ülevaated toetavad McKeowni käsitlust, tuues esile sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste seose pikaajalise nakkushaigustesse suremuse vähenemisega. Intellektuaalse aususe huvides tuleb tunnistada, et kuigi immuniseerimisel on olnud märkimisväärne mõju, on see vaid üks vahend laiemas rahvatervise kontekstis, kus puhas joogivesi, kanalisatsioon, korralik toitumine ja tervislik toit, antibiootikumid ning mitmesugused muud mitteravimilised sekkumised päästavad endiselt üle maailma rohkem elusid.

Kokkuvõttes näitab see tõendite kogum, et vaktsiinid ei olnud nakkushaigustesse suremuse suure languse algne põhjus. Andmed viitavad kihilisele ajaloolisele protsessile: esmalt kanalisatsioon, toitumine ja hügieen; seejärel antibiootikumid ja parem meditsiiniline abi; alles aastakümneid ilmusid käibele vaktsiinid. Selle kronoloogia mõistmine aitab meil hinnata rahvatervise arengu kogu spektrit ning vältida elutingimuste fundamentaalse rolli alahindamist inimtervise kaitsmisel.

Järgnevad graafikud näitavad, et suured langused haigustesse suremuses toimusid juba ammu enne vaktsiinide kasutuselevõttu. Aastatel 1900–1963, mil võeti kasutusele leetrite vaktsiin, vähenes leetritesse suremus 13,3-lt 0,2-le 100 000 elaniku kohta (98% langus). Aastatel 1900–1949 vähenes läkaköhasse suremus 12,2-lt 0,5-le 100 000 kohta (96% langus). Aastatel 1900–1949 vähenes difteeriasse suremus 40,3-lt 0,4-le 100 000 kohta (99% langus). Need graafikud näitavad selgelt ja märkimisväärselt, et haiguste raskusaste oli oluliselt vähenenud juba enne vaktsiinide kasutuselevõttu.

Joonis: Läkaköhast tingitud suremus USA riikliku statistika andmebaasi andmetel

Joonis: Leetritesse suremus USA riikliku statistika andmebaasi andmetel

Joonis: Teetanusse suremus USA riikliku statistika andmebaasi andmetel

Joonis: Difteeriasse suremus USA riikliku statistika andmebaasi andmetel

Joonis: Tuberkuloosi suremus USA riikliku statistika andmebaasi andmetel

(USAs ei ole tuberkuloosi vastu mitte kunagi rutiinselt vaktsineeritud)

Joonis: Düsenteeriasse suremus USA riikliku statistika andmebaasi andmetel

(Düsenteeria tekitajate vastu ei ole vaktsiini)

Andmed viitavad sellele, et rahvatervise sekkumised – näiteks parem hügieen ning nakatunute isoleerimine – on epideemiate ohjeldamisel tõhusamad ja vähem kulukad meetmed, mille mõju hinnangud jäävad vahemikku 55% kuni 91%.

Hoolimata tugevast tõendusmaterjalist, mis toetab hügieeni parandamist ja rahvatervise meetmeid kui keskseid haiguste ennetamise tegureid, soovitab meedia harva meetmeid, mida inimesed ise saaksid rakendada viirus- või bakterhaiguste vastu kaitsmiseks, peale vaktsineerimise.

Üheks küsitavamaks uuringuks, mis tugevdab vaktsiinikeskset narratiivi, on 2021. aastal ajakirjas The Lancet avaldatud Pittsburghi ülikooli uuring, mille tellis ja rahastas Bill & Melinda Gates’i fond.

Gatesi–Pittsburghi uuring esitab ulatuslikud väited, et vaktsiinid „päästsid 37 miljonit elu“ aastatel 2000–2019 ning et 2030. aastaks päästetakse veel 32 miljonit elu. Uuringut reklaamiti laialdaselt peavoolumeedias kui lõplikku „tõestust“ vaktsiinide elupäästvast mõjust. Näiteks tõid The Guardian ja BBC esile Gatesi rolli rahastajana ning tsiteerisid uuringut kui näidet sellest, et vaktsineerimine on „üks kaasaegse meditsiini suurimaid edulugusid“. Need arvud, mida meedia korduvalt võimendas, loovad mulje vaktsiinide absoluutse tõhususe kohta. Uuring ise näitab aga, et tegemist ei olnud tegelikkuse mõõtmisega, vaid prognoosiga, mis sõltub täielikult matemaatilistesse mudelitesse sisse ehitatud eeldustest.

Uuringu keskne probleem seisneb selle algeelduses. Argument põhineb oletusel, et ilma vaktsiinideta oleks suremus sellistesse haigustesse nagu leetrid, rotaviirus, HPV, pneumokokk jt püsinud ajaloolisel tasemel. See on ajalooliselt ebatäpne. Nagu eespool viidatud epidemioloogilised tõendid näitavad, hakkas nakkushaigustesse suremus järsult langema juba ammu enne vaktsiinide kasutuselevõttu. Neid ajaloolisi reaalsusi eirates kirjutab Gatesi rahastatud uuring sisuliselt ajalugu ümber.

Kuigi tulemused võivad kõlada muljetavaldavalt, on metoodika täielikult mudelipõhine. See tähendab, et reaalse maailma suremusandmeid ei analüüsitud otseselt põhjusliku seose tõestamiseks. Selle asemel eeldasid teadlased, et vaktsiinide puudumisel oleks teatud haigustekitajatest tingitud suremus püsinud vaktsiinieelsel tasemel. See eirab enam kui sajandipikkust tõendusmaterjali, mille kohaselt nakkushaigustesse suremuse suurim langus oli peamiselt seotud kanalisatsiooni, toitumise paranemise, antibiootikumide ja rahvatervise infrastruktuuri arenguga.

Lisaks tähendab kümnete miljonite „päästetud elude“ omistamine vaktsiinidele paljude võimalike segavate tegurite ignoreerimist, nagu parem vastsündinute ravi, väiksem ülerahvastatus, parem hügieen ja sotsiaal-majanduslik areng. Kõik need tegurid on iseseisvalt vähendanud nakkushaiguste koormust. Pittsburghi mudel käsitleb ka antikehade teket immuunsusega samaväärsena, hoolimata kasvavast tõendusest, et T-rakulised vastused ja üldine immuunvastupanuvõime – mis on seotud toitumuse, kaasuvate haiguste, hügieeni jm teguritega – on vähemalt sama või isegi kriitilisema tähtsusega.

Lõpuks ei saa eirata uuringu poliitilist ja rahalist konteksti. Bill & Melinda Gates’i fond on üks maailma mõjukamaid vaktsineerimise eestkõnelejaid. Fondi rahastatud ja vaktsiinide „päästetud elude“ kvantifitseerimiseks läbi viidud uuring ei olnud neutraalne ettevõtmine. Juba uuringu ülesehitus suunas järeldusi – kui suremuse langus omistatakse üksnes vaktsiinidele, saadakse paratamatult arvutatud „vaktsiinide päästetud elude“ numbrid.

Selles valguses tuleks Gatesi uuringut, mida vaktsiiniskeptitsismi vastased sageli tsiteerivad, käsitleda kui huvikaitselist dokumenti, mis on esitatud akadeemilise modelleerimise vormis. See esitab hoolikalt kujundatud narratiivi, mis tõstab vaktsiinid ennetava tervishoiu peamiseks teguriks, jättes samas tähelepanuta ulatusliku ajaloolise tõendusmaterjali, mis näitab, et rahvatervise infrastruktuur ja loomulik immuunsus on suremuse vähendamisel mänginud märksa suuremat rolli.

Kriitilise andmeanalüüsi vajalikkus autoriteetsetesse allikate osas

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vaktsineerimikampaaniat toetav aruanne milles toetutakse artiklile, kus väite „154 miljoni päästetud elu” jaoks puudus usaldusvahemik. Usaldusvahemiku puudumise põhjus on selgitatud artikli lisa leheküljel 42 jaotises pealkirjaga „Hinnangute ebakindlus”. Seal selgitatakse, et ei saa „hinnangute paikapidavusele piire seada” ja et kõik „piirid on meelevaldsed” ning „neid ei tohiks tõlgendada väitena selle kohta, kus asuvad kehtiva hinnangulise võimaliku piirid”. See tähendab, et usaldusvahemik ja ka usaldusväärsus, et selles artiklis esitatud hinnangut saame võtta tõesena, on null ja sama tõsi võib olla ka näiteks see, et vaktsiinid on viimase 50 aasta jooksul põhjustanud 154 miljoni inimelu suremuse. Usaldusvahemiku puudumine muudab selle uuringu pigem ebausaldusväärseks ja selle uuringu põhjal esitatud väited moonutatuks.

Mudelarvutustel põhinev väide ei ole arvesse võtnud uuringuid, mis sisaldavad vaktsiinide ja suremuse kohta tegelikke andmeid. Näiteks aruande kohaselt päästeti miljonid elud tänu DTP- ja leetrivaktsiinile.

Mis puudutab DTP-vaktsiini, siis tegelikel reaalsetel andmetel ja DTP-vaktsiineeritute üldist elumuse määra arvestavate teadusandmestik esitab väljakutse konsensulikule seisukohale vaktsiini positiivsest efektist - vaktsiin võib kahjustada rohkem kui päästa. Muuhulgas Taani valitsuse poolt totetud uuringus selgus et DTP-vaktsiini saanud lapsed surid esimese kuue elukuu jooksul 10 korda sagedamini kui need, kes ei saanud vaktsiini. See uuring põhineb tegelikel andmetel ja sellel on usaldusvahemik. Uuring leidis, et DTP võis vähendada surmajuhtumeid sihthaigustesse (difteeria, teetanus ja läkaköha), kuid lapsed surid teistesse haigustesse ja probleemidesse, mida muidu poleks vaktsiinidega seostatud, kui uuringut poleks.

Üldise elumuse määr on ravimiuuringutes marker, mis annab laiapõhjalise sisendi ravimi tegelikust ohust/ohutusest. Kui ravim on näitab suurt tõhusust küll näiteks haiguse progressiooni ärahoidmisel, kuid kui ravimi üldine elumus ravimit saanud grupil on väiksem võrreldes kontrollgrupiga, siis tänapäevaste teadmiste juures selline ravim ei saaks müügiluba.

Kas kõrge antikehade tase = kaitse?

Vaktsiinid töötati algselt välja selleks, et aktiveerida üks osa immuunsüsteemist – antikehade tootmine ehk humoraalne immuunsus. Näiteks kui antikeha kinnitub viirusele, võib see takistada viirusel rakkudesse sisenemast ja neid nakatamast. Kuid organismi immuunsüsteem on palju ulatuslikum kui see osa, mida vaktsiin otseselt sihib.

Lisaks humoraalsele immuunsusele on olemas ka rakuline immuunsus, mis hõlmab T-rakke, makrofaage, loomulikke tapjarakke (NK-rakke) ning keemilisi signaale ehk tsütokiine. Erinevalt antikehadest, mis toimivad väljaspool rakke, ründavad need rakulised kaitsemehhanismid nakatunud rakke seestpoolt ja hävitavad need, et takistada nakkuse levikut.

Loomulik nakatumine aktiveerib tavaliselt mõlemad immuunsüsteemi harud. Kui näiteks gripi- või leetriviirus siseneb hingamisteede kaudu, mobiliseerib organism laiaulatusliku kaitse. Antikehad blokeerivad vabalt ringlevaid viiruseosakesi ning T-rakud ja makrofaagid tuvastavad ja kõrvaldavad juba nakatunud rakud. See „kahekordne vastus“ mitte ainult ei kõrvalda nakkust, vaid loob ka immuunmälu nii B-rakkudes (mis toodavad antikehi) kui ka T-rakkudes.

Immunoloogid on juba üle kahekümne aasta hoiatanud, et vaktsiinid tekitavad harva täielikku „nakkusimmuunsust“. Zürichi Ülikooli Eksperimentaalse Immunoloogia Instituudi teadlase R. M. Zinkernageli sõnul: „Me ei ole suutnud välja töötada tõeliselt kaitsvat vaktsiini püsivate infektsioonide vastu, sest me ei suuda jäljendada ‘nakkusimmuunsust’, mis on pikaajaline ning tekitab kaitsva T- ja B-rakkude stimulatsiooni muutlike nakkuste vastu ilma haigust või immunopatoloogiat või tolerantsi põhjustamata.“

See kehtib eriti krooniliste või püsivate nakkuste puhul, kus pikaealised T-rakulised vastused on kriitilise tähtsusega. Uuringud näitavad, et pikaajaline rakuline immuunmälu on kestva kaitse nurgakivi. Seevastu antikehade tase langeb aja jooksul ning nende olemasolu ei taga tingimata immuunsust. Näiteks täheldasid Neidich ja kolleegid, et vaktsineeritud täiskasvanud, kellel ei olnud mõõdetavaid antikehi, olid siiski suuremas gripiriskis – see viitab sellele, et pelgalt antikehade olemasolu ei selgita kaitset.

Mitmed uuringud gripi ja leetrite kohta on seda kinnitanud. 2009. aasta H1N1 gripipandeemia ajal haigestusid sümptomaatiliselt harvem need isikud, kellel oli tugev T-rakuline vastus, sõltumata nende antikehade tasemest. Samuti sõltub leetritevastane kaitse suurel määral T-rakkude aktiivsusest, mitte üksnes antikehade olemasolust.

Need leiud rõhutavad, et vaktsiinid, mis on kavandatud peamiselt antikehade tootmise stimuleerimiseks, ei pruugi alati pakkuda täielikku või usaldusväärset kaitset.

Vaktsiinide mõju hindamisel on ekslik jätta arvestamata organismi paljud muud biomolekulaarsed põhimõtted ja funktsioonid. Väide, et vaktsiin võib haigust ennetada ilma inimese elus esinevaid muid olulisi tervisetegureid arvesse võtmata, on vastuolus mis tahes objektiivse ja mõõdetava kuldstandardiga nii tervise kui ka haiguse hindamisel. See ei erine olukorrast, kus inimene võtab C-vitamiini ja ei jää seejärel külmetushaigusesse ning kogu „teene“ omistatakse üksnes C-vitamiini tarvitamisele – selline järeldus oleks ebateaduslik.

Viidete loetelu

1. McKeown T, Record RG. Reasons for the decline of mortality in England and Wales during the nineteenth century. Population Studies, 1962;16(2), 94–122

2. Whipple GC. Typhoid fever: Its causation, transmission and prevention. Cambridge University Press, 1908.

3. Armstrong GL, Conn LA, Pinner RW. Trends in infectious disease mortality in the United States during the 20th century. JAMA), 1999;281(1), 61–66.

4. Cutler D, Miller G. The role of public health improvements in health advances: The twentieth-century United States. Demography, 2005;42(1), 1–22.

5. Garenne M. Demographic evidence of the decline of mortality from infectious diseases in Europe: The role of nutrition and sanitation. Population Health Metrics, 2015;13(1), 23.

6. Deaton A. The Great Escape: Health, wealth, and the origins of inequality. Princeton University Press, 2013

7. Baron S, Howard CR. The legacy of the McKeown thesis: The impact of social and economic conditions on infectious disease mortality. J Epidemiol & Comm Health, 2015;69(5), 423–426.

8. Holmes L. Applied Public Health Essentials: Guidelines for Public Health Conceptualization, Assessment and Application. 2025.

9. Vital Statistics of the United States 1987. Volum II, Mortality Part A, US Dept of Health and Human Services.

10. https://stacks.cdc.gov/view/cdc/6200

11. https://physiciansforinformedconsent.org/dtap-vaccine/

12. Jefferson T,  Physical Interventions to Interrupt or Reduce the Spread of Respiratory Viruses: Systematic Review. BMJ. 2009 Sep 21; 339.

13. iang Li, et al. Lives Saved with Vaccination for 10 Pathogens Across 112 Countries in a Pre-COVID-19 World. The Lancet. (2021), Vol. 2021;397(10287), 398–408.

14. Shattock AJ, Johnson HC, Sim SY, et al. Contribution of vaccination to improved survival and health: modelling 50 years of the Expanded Programme on Immunization. Lancet 2024; published online May 2. https://doi.org/10.1016/S0140- 6736(24)00850-X.

15. Supplementary appendix. Supplement to: Shattock AJ, Johnson HC, Sim SY, et al. Contribution of vaccination

    to improved survival and health: modelling 50 years of the Expanded Programme on

    Immunization. Lancet 2024; published online May 2. https://doi.org/10.1016/S0140-

    6736(24)00850-X. https://www.thelancet.com/cms/10.1016/S0140-6736(24)00850-X/attachment/0e3d1b69-2f01-45cb-9ed9-1af68f65903f/mmc1.pdf#page=43

16. Mogensen SW, Andersen A, Rodrigues A, Benn CS, Aaby P. The Introduction of Diphtheria-Tetanus-Pertussis and Oral Polio Vaccine Among Young Infants in an Urban African Community: A Natural Experiment. EBioMedicine. 2017 Mar;17:192-198. doi: 10.1016/j.ebiom.2017.01.041. Epub 2017 Feb 1. PMID: 28188123; PMCID: PMC5360569.

17. Zinkernagel RM Protective ‘immunity’ by pre-existent neutralizing antibody titers and preactivated T-cells but not by so-called ‘immunological memory’. Immunological Review 2006, Jun, 211;310-319.

18. Sallusto F, et al. From vaccines to memory and back. Immunity, 2010;33(4), 451–463

19. Neidich SD, et al. Increased risk of influenza among vaccinated adults who are seronegative for influenza antibodies. Clin Infectious Dis, 2017;65(12), 1905–1911.

20. Sridhar S, Begom S, Bermingham A, et al. Cellular immune correlates of protection against symptomatic pandemic influenza. Nature Medicine, 2013;19(10), 1305–1312.

21. de Vries RD, Rimmelzwaan GF. The role of T-cell immunity in measles virus infection. Seminars in Immunopathol, 2016;38(6), 767–777.

Annetustelefon 9009925 - 25€

Täname toetuse eest!

Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing