Vaikimise linn: teadlik nõusolek, rahvusvaheline õigus ja Euroopa inimõiguste paradoks

VLV Ühing
Feb 11
10 min read

Koostas ja toimetas: Revo Jaansoo

29.01.2026

1940ndatel viis Strasbourgi Riigiülikool läbi katsed, milles kannatasid lapsed ja kaitsetud inimesed (United States v. Brandt et al., 1947; Weindling, 2022). Täna tõstatab juhtum terava küsimuse: kuidas tagada, et meditsiinilised sekkumised, sealhulgas vaktsineerimine, oleksid alati teadliku nõusoleku alusel (EL, 2012; EIK, Kudla vs. Poola, 2000)? Möödaniku õppetunnid tuletavad meelde, et riigil on kohustus kaitsta igaühe õigust otsustada oma keha üle. Avalik arutelu ja teadlik valik on ainsad viisid, kuidas vältida sundi ja säilitada inimväärikus.

1. Ajalooline ja faktiline lähtekoht

Aastatel 1941–1944 langesid Kolmanda Riigi territooriumid kohutava inimkatastroofi alla: lapsed, haiged ja vaimupuudega isikud langesid süstemaatilise tapmise ja tahtlike vigastuste ohvriks.

Rahvusvahelised tribunaliotsused on dokumenteerinud, et Kolmanda Riigi kõrgetasemelised arstid, meditsiiniõed, riigiametnikud ja teadlased osalesid otseselt eutanaasiaprogrammides ning julmades meditsiinikatsetes, kus ohvrite teadlik nõusolek puudus täielikult (United States v. Brandt et al., 1947; Mitscherlich & Mielke, 1949/2010; Weindling, 2022).

Need kuriteod ei puudutanud ainult ajalugu – need tõstatavad ka Eestis küsimuse, kuidas tagada, et meditsiinilised ja teaduslikud praktikad austaksid täna inimväärikust ja individuaalset autonoomiat. Kas ühiskond on valmis arutama ja tunnistama mineviku õppetunde, et kaitsta oma kodanikke ka tulevikus? Need teod olid toimepanemise ajal vastuolus rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetega, sealhulgas tsiviilelanike kaitse, kehalise puutumatuse ja inimväärikuse absoluutse austamisega (Control Council Law No. 10, 1945).

Tegemist oli riiklikult organiseeritud praktikaga, mille eesmärk oli „ebasoovitavate“ inimeste kõrvaldamine, kvalifitseerides need inimsusvastasteks kuritegudeks ja „ius cogens“ normide rikkumiseks (United Nations, 1946).

2. Nürnbergi printsiibid ja teadliku nõusoleku doktriin

Nürnbergi rahvusvahelised militaartribunalid ja sellele järgnenud USA kohtupraktika kinnitasid, et isikud vastutavad rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest, sõltumata riigisisestest määrustest, suunistest, haldusaktidest või seadustest (United States v. Brandt et al., 1947). Brandti jt asjas kehtestati miinimumstandard, et meditsiinilised eksperimendid ilma katsealuse vaba ja informeeritud nõusolekuta kujutavad endast rahvusvahelise õiguse rasket rikkumist.

Nürnbergi meditsiiniprotsesside koodeks kinnitas, et teadlik nõusolek on absoluutne eeltingimus igasugusele kehalisele sekkumisele ning selle puudumine ei ole õigustatav teadusliku kasu, riikliku huvi ega rahvatervise eesmärgiga (Annas & Grodin, 1992). Puuduv nõusolek on kriminaalõiguslik rikkumine ja kuulub inimsusvastaste kuritegude koosseisu.

3. Inimsusvastaste kuritegude aegumatus ja mälu kaitse

Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei aegu inimsusvastased kuriteod (United Nations, 1968) ning aegumatus hõlmab nii kriminaalvastutust kui ka riikide kohustust säilitada ajaloolised faktid ja austada kaaskannatajate ning nende lähedaste mälu. Faktide varjamine või relativiseerimine võib kujutada endast sekundaarset inimõiguste rikkumist, kahjustades inimväärikust ja piirates lähedaste õigust tõsiasjadele, mis võib moodustada eraldiseisva õiguse- ja teabevabaduse rikkumise vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 10 (European Court of Human Rights, 2023).

4. Strasbourg, Reichsuniversität ja institutsionaalne vastutus

1941. aastal asutati Straßburgi Riigiülikool (Reichsuniversität Straßburg), mis kuulus tihedalt Saksa Rahvusliku Sotsialistliku Töölispartei kaitseüksuse (SS – Schutzstaffel) institutsionaalsete struktuuride alla, sealhulgas Ahnenerbe ja meditsiiniteaduskond (Wróblewska, 2000; Kater, 2006). Ülikooli tegevuse eesmärk oli teaduse allutamine riiklikule rahvatervise poliitikale, viies läbi sunniviisilisi meditsiinikatseid vähemalt 250 retsipiendil, sealhulgas lastel, ilma teadliku nõusolekuta (Breeden, 2022; Bonah et al., 2022; Weindling, 2022).

Mälestusmärk 86 inimkatsetes hukkunule, kes mõrvati 1943. aastal Struthofis August Hirti poolt. Asub Strasbourgi Anatoomiainstituudis (Hôpital civil)

Anatoomiaprofessor August Erwin Theobald Hirt juhtis nn juudi skeletikogu projekti, mille raames utiliseeriti 1943. aastal Natzweiler–Struthofi koonduslaagris meditsiinikatsetuste kattevarjus 86 retsipienti, et kasutada nende kehasid teaduslikul otstarbel (Reitzenstein, 2018; Toledano, 2016). Nürnbergi tribunalide ning United States v. Brandt et al., 1947 otsuste kohaselt oli SS ja selle allüksused uurimise all kuritegelik organisatsioon ning iga isiku kuulumine või tegevuse toetus – aktiivne või passiivne – kujutas endast eraldiseisvat rikkumist, hinnates iga süüdistatavat individuaalselt (Brandt et al., 1947).

4.1. Inimkatsetused Natzweileris

1943. aastal viis Strasbourgi Ülikooli professor August Hirt Natzweileri koonduslaagris läbi inimkatseid, mille organiseeris Saksa Ahnenerbe Selts ja milles suri või kasutati eksperimentide kattevarjus vähemalt 86 inimest. Kohtudokumentide kohaselt osalesid katses Karl Brandt, Rudolf Brandt ja Sievers, kusjuures iga osaleja tegevus – aktiivne või passiivne – kandis otsest vastutust inimelude eest (United States vs. Brandt jt, 1947). Juhtum näitab, kuidas teadus ja riiklik poliitika olid struktureeritud kuritegevusele sarnasel viisil, luues hierarhia, kus keegi ei olnud süüst vabastatud. Eestis tuletab see meelde, et riik peab tagama, et meditsiinilised ja teaduslikud tegevused austaksid kodanike õigusi ja vaba nõusolekut, vältides ajalooliste tragöödiate kordumist.

Kohtuotsuse kohaselt oli Sieversi roll haldus- ja logistilise toetuse tagamine. Sievers koordineeris Hirti ja Himmleri vahelist suhtlust ning tagas laagri juurdepääsu, majutuse ja toidu. Kirjas märgiti:

Katseid, mida tuleb teha vangide peal, viiakse läbi neljas ruumis olemasolevas meditsiinibarakis… Vajalik on vaid väikseid ehituslikke muudatusi, eriti kapuutsi paigaldamine, mida saab valmistada väheste materjalidega (United States v. Brandt, 19. august 1947).

Tribunali tunnistused kinnitavad, et katsetes osales umbes 220 retsipienti erinevatest rahvustest – venelased, poolakad, tšehhid ja sakslased – kellest ligikaudu 50 hukkus. Ükski katsealune ei olnud vabatahtlik. Kuigi ametlikult esitleti katsete eesmärgina „sõjaliste teadusuuringute“ kasulikkust, oli tegelikkuses tegu süsteemse ja teadliku kahju tekitamisega, mille iga osaleja tegevus – olgu see aktiivne või passiivne – kandis otsest vastutust inimelude eest.

Tribunal leidis, et Sievers oli katsetesse kaasatud, märkides:

Sievers osales aktiivselt nendes katsetes, korraldades vangide, laborite ja tehniliste vahendite hankimise katses, millest ta teadis, et need on kahjulikud või surmavad.

4.2. Juutide luustikkollektsioon

Kohtuotsuses käsitleti ka Sieversi kaasust 112 juudi tapmises Strasbourgi Ülikooli anatoomilise kollektsiooni tarbeks. Hirt pooldas retsipientide otsest tapmist ning Sievers koordineeris tegevust koos Rudolf Brandti ja Adolf Eichmanniga. 9. veebruaril 1942 esitas Hirt raporti, milles argumenteeriti juudi luustikkollektsiooni vajadust, toetudes tol ajal akadeemilises konsensuses laialt tunnustatud eukeenikateaduse kanoonilistele seisukohtadele. Katsete logistilise koordinaatorina vastutas Sievers Auschwitzist kinnipeetavate transportimise, nende valiku ning utiliseerimise järelevalve eest Natzweilerisse.

Tribunal tõdes:

Sievers oli täielikult teadlik Hirti raportist, et luustikkollektsiooni saamiseks planeeriti juutide teadlikku tapmist. Selle teadlikkuse juures osales ta aktiivselt projekti elluviimises, sealhulgas logistikakorralduste ja tõendite hävitamise juhtimises.

4.3. Kohtu järeldused

Militaartribunal leidis, et inimkatsetused ja massimõrvad, mida Hirt juhtis Sieversi ja Brandtide administratiivse ja operatiivse toetuse kaasabil, kujutasid endast rahvusvahelise õiguse rasket rikkumist, sealhulgas sõjakuritegusid ja kuritegusid inimkonna vastu. Tribunali tähelepanu keskmes olid:

Kriminaalne teadlikkus ja kavatsus: kõik süüdistatavad olid teadlikud katsete surmavast ja vabatahtlikkusest tulenevast olemusest. Sieversi kirjavahetus dokumenteeris plaanid, järelevalve ja elluviimise.

Aktiivne osalemine: tribunal tuvastas Sieversi isiklikku külastuse laagri, kinnipeetavate ja laborite korraldamisel ning eksperimentide jälgimisel.

Otsene kahju: umbes 50 kinnipeetavat-retsipienti suri kaotusegaasi katsetes ning 112 isikut utiliseeriti luustikkollektsiooni tarbeks, tõendades süüdistatavate otsest vastutust.

Tribunal määras, et Hirtil oli keskne roll katsete algatamisel ja läbiviimisel ning Sieversil toetav roll, kinnitades arstide ja riigiteenistujate vastutust nii käsuandmise kui otsese kaasamise alusel (United States v. Brandt et al., 19. august 1947).

Sunnitud katsed laste peal – sealhulgas tuberkuloosiuuringud, vaktsiiniprotseduurid ja neuroloogilised eksperimendid – on dokumenteeritud 28 655 ohvri andmebaasis (Weindling, 2022). Dokumentide rekonstruktsioon näitab, et uurimistöö oli suunatud nii riikliku rahvatervise poliitika rakendamisele kui genotsiidi realiseerimisele. Neuropatoloogide ja lastearstide tegevus, sh Josef Mengele, Otmar von Verschuer, Elmar Türk ja Georg Bessau, võimaldas koguda aju- ja skeletiproove elusate laste uurimise käigus, toetades ideoloogilisi eesmärke (Weindling, 2014; Schmuhl, 2010).

Meditsiiniline metoodika varjas süstemaatilist inimsusvastast kuritegevust, samal ajal kui teadliku nõusoleku puudumine kujutas endast kvalifitseerivat raskendavat asjaolu (United States v. Brandt et al., 1947; Weindling et al., 2016).

Kohtu tuvastatud rahvatervise poliitika eesmärgid lõid tingimused, kus uurimisobjektide kättesaadavus ja individuaalne vastutus ei olnud välistatud, kinnitades, et institutsionaalne kuritegevus ei vabasta isikut isiklikust vastutusest (Brandt et al., 1947; Roelcke, 2004).

5. Euroopa Inimõiguste Kohtu lähenemine

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt konventsiooni tuleb tõlgendada kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Nürnbergi koodeks ja militaartribunalide praktika on ajalooline ja normatiivne alus EIÕK artiklite 3 ja 8 kaitsenormidele. Kehaline sekkumine ilma teadliku nõusolekuta, sealhulgas üldise rahvatervise huvides, oleks vastuolus konventsiooni eesmärgi ja „ius cogens“ normidega. Riikide kohustus on luua ja säilitada konventsioonipärane olukord, mitte piirduda üksnes otsese sunni vältimisega.

6. Euroopa Liidu põhiõiguste harta

ELi põhiõiguste hartas on sätestatud, et meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb austada vaba ja teadlikku nõusolekut (EL, 2012, art. 3(2)). Empiirilised uuringud näitavad, et ligikaudu 40% ELi kodanikest ei oma vaktsineerimisotsuste tegemisel tegelikku teadliku nõusoleku võimalust (D’Ancona et al., 2012).

USA Ülemkohus on leidnud, et vaktsiinid võivad olla vältimatult ohtlikud (Bruesewitz v. Wyeth LLC, 2011), mis viitab, et sundvaktsineerimine kujutab endast meditsiinilise sekkumise riski, eriti kui ei tunnustata meditsiinilisi, usulisi või filosoofilisi erandeid.

7. Rahvusvahelised ja Euroopa õigusnormid

7.1 Euroopa Liidu põhiõiguste harta

Õigus austada oma füüsilist ja vaimset terviklikkust (art. 3);

Meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb austada vaba ja teadlikku nõusolekut (art. 3(2));

Eugeniliste praktikate ja inimkeha instrumentaliseerimise keelustamine (art. 3(2)(c)).

7.2 Oviedo konventsioon (Euroopa Nõukogu)

Inimese huvid on ülimuslikud ühiskonna või teaduse huvide ees (art. 2);

Tervishoiusekkumist võib läbi viia ainult vaba ja teadliku nõusoleku alusel (art. 5).

7.3 Euroopa Patsientide Õiguste Harta

Õigus saada kogu terviseinfo (art. 4);

Õigus valida ravi ja teenusepakkuja vabalt piisava info alusel (art. 5);

Õigus ohutusele (art. 9).

7.4 ÜRO normid

Lapse õiguste konventsioon: lapse parimad huvid esmajärjekorras (art. 18);

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt: mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus (art. 18).

7.5 Nürnbergi koodeks ja militaartribunalide praktikad

Inimese vabatahtlik nõusolek on vältimatu (United States v. Karl Brandt et al., 1947);

Nõusolek ei ole kehtiv, kui see on saadud pettuse või surve teel;

Riiklik käsk või teaduslik eesmärk ei vabasta vastutusest.

8. Nürnbergi farsina mõju: õiglus või õigustuse ostmine?

IG Farbeni juhtum näitas, et ka korporatiivne vastutus rakendub, kui ettevõtted osalevad teadlikult eksperimentides ja orjatöö kasutamises (United States v. Carl Krauch et al., 1947–1948).

1947. aastal alanud IG Farbeni protsessis nimetas USA peaprokurör Telford Taylor süüdistatavaid:

„Need IG Farbeni juhid, mitte hullumeelsed natsifanaatikud, on peamised sõjakurjategijad. Kui neid ei karistata, kujutavad nad endast suuremat ohtu maailmarahule kui Hitler, kui ta oleks elus.” (Closing Argument, 1948).

Nürnbergi IG Farbeni kohtuprotsessil jõudsid kohtunikud orjatöö ja massimõrva süüdistuste osas järgmisele järeldusele:

„Kindlalt on tuvastatud, et ter Meerile alluvad Farbeni ametnikud võtsid ise initsiatiivi vangide tööjõu kasutuselevõtmiseks tehase territooriumil. Seda järeldust kinnitab veelgi asjaolu, et Farben ehitas omal kulul ning TEA [tehnilise komitee], mille esimees oli ter Meer, eraldatud vahenditega Monowitzi laagri, mis oli spetsiaalselt mõeldud nende koonduslaagrist toodud töötajate majutamiseks. Oleme väljaspool mõistlikku kahtlust veendunud, et Farbeni ehituse eest vastutavad ametnikud ületasid valitsusametnike survega tekitatud vajaduse ning neid võib õigustatult süüdistada koonduslaagri tööjõu kasutamise kavandamises ja rakendamises omal algatusel. Nende ametnike seas oli ter Meer kõige suurema autoriteediga.“ ⸺ tsiteeritud Wollheim Memorial kaudu

Siiski kujunes otsus farsiks. 24 süüdistatavast mõisteti 13 süüdi, kuid vanglakaristused jäid 1,5–8 aasta vahele, arvestades juba kantud aega. Näiteks Fritz ter Meer, kes vastutas Auschwitzi tehase eest, vabastati 1950ndate alguses ja naasis peagi Bayeri juhatusse. Aastatel 1956–1964 oli ter Meer Farbenfabriken Bayeri nõukogu esimees ja mitme ettevõtte nõukogu liige.

Fritz ter Meer, I. G. Farbeni direktorite nõukogu liige, tunnistas end 14. augustil 1947 Nürnbergis 21 endise Farbeni ametniku süüdistuses süüdi agressiooni kavandamises ja läbiviimises, Saksamaa poolt okupeeritud riikide rüüstamises, orjatöös, massimõrvas ning muudes sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes, OMGUSi tribunali fotokogu kaudu

8. Vaktsineerimise riskid ja ettevaatusprintsiip

Ravimite kõrvaltoimed, sh vaktsiinide puhul, on EL-is üks peamisi haiglasurma põhjuseid (Arlett, 2012); alaraporteerimine suurendab riske (Kessler, 1993). Saksamaa kriminaalkoodeksi kohaselt on vaktsineerimine kehaline tegevus, mis nõuab teadlikku nõusolekut (Erdle, 2010). Pakendiinfo tunnistab võimalikke tõsiseid kõrvaltoimeid, sealhulgas surma (Vaccine Safety Institute, 2024). Samas on kõrge vaktsineerimiskatte saavutamine võimalik ka vabatahtliku valiku alusel (Information Services Division Scotland, 2015).

9. Positiivne riigivastutus Eestis

Eesti Vabariik on kohustatud tagama põhiõiguste tegeliku kaitse (PS § 14, § 123; EIÕK art. 1). Riigi tegevusetus või tegevus, mis ei taga teadliku nõusoleku põhimõtet, on omistatav riigile sõltumata vormist. Struktuurne rikkumine on rahvusvahelise õiguse kohaselt absoluutne (EIK, Kudla vs. Poola, 2000).

Patsiendil peab olema reaalne valik ravimeetodite ja teenusepakkujate vahel piisava info alusel. Ühtlustatud standardprotseduurid ilma individuaalse kohandamiseta rikuvad autonoomiat ja teadliku nõusoleku põhimõtet.

10. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika

EIK kohtupraktika kohaselt on riigi positiivne kohustus tagada tõhus õiguskaitse ja kaitsta füüsilist ja vaimset terviklikkust (Kudla vs. Poola, 2000; Pretty vs. Ühendkuningriik, 2002). Sundmeditsiinilised sekkumised ilma teadliku nõusolekuta rikuvad EIÕK artikleid 3, 6 ja 13.

11. Järeldused ja soovitused

Kohustuslik vaktsineerimine tuleb kaotada kõigis Euroopa riikides, et tagada universaalne inimõigus teadlikule nõusolekule.

Kohustuslikku vaktsineerimist ei tohi kehtestada riikides, kus vaktsiinid on praegu soovituslikud.

Rakendada ettevaatusprintsiipi kuni ohutust saab teaduslikult kinnitada.

Tagada kodanikele täielik teadlik valik ja nõusoleku vabadus.

Luua sõltumatu Euroopa vaktsiini kõrvaltoimete aruandluse süsteem (VAER), kus teated ja statistika on avalikult kättesaadavad.

Selline tegevus tagab rahvatervise eesmärgid ilma indiviidi autonoomiat piiramata ja on kooskõlas rahvusvahelise õiguse, bioeetika ning EIK normidega.

Viidete loetelu

Annas, G. J., & Grodin, M. A. (1992). The Nazi doctors and the Nuremberg Code: Human rights in human experimentation. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/the-nazi-doctors-and-the-nuremberg-code-9780195101065
Arlett, P. (2012). Setting the scene: New European Union pharmacovigilance legislation. European Medicines Agency. https://www.ema.europa.eu/en/documents/presentation/setting-scene-new-european-union-pharmacovigilance-legislation_en.pdf
Bonah, C., Breeden, J., & Weindling, P. (2022). Valusad ja mõnikord surmavad katsed, mida natsiarstid viisid läbi laste peal. DOI: 10.1111/apa.16310
Bonah, C., Schmaltz, F., & Weindling, P. (Toim.). (2022, 1. mai). La Faculté de médecine de la Reichsuniversität Straßburg… Rapport final. Université de Strasbourg. https://www.unistra.fr/fileadmin/upload/Recherche/Recherche_et_formation/Commission_historique/Rapport_final.pdf
Brandt v. United States et al., 23 F. Supp. 7 (1947). https://law.justia.com/cases/federal/district-courts/FSupp/23/7/1461573/
Breeden, A. (2022, 24. juuli). France’s universities confront their Nazi medical past. The New York Times. https://www.nytimes.com/2022/07/24/world/europe/france-university-nazi-medical-crimes.html
Breeden, J. (2022). Meditsiinilised eksperimendid laste peal natsionaalsotsialismi ajal. Berlin: Max Plancki Instituut. https://www.mpg.de/
Bruesewitz v. Wyeth LLC, 562 U.S. 223 (2011). https://www.supremecourt.gov/opinions/10pdf/09-152.pdf
Control Council for Germany. (1945, 20. detsember). Control Council Law No. 10: Punishment of persons guilty of war crimes, crimes against peace and crimes against humanity. https://avalon.law.yale.edu/imt/imt10.asp
D’Ancona, F., et al. (2012). Vaccine coverage in Europe. Eurosurveillance, 17(22). https://www.eurosurveillance.org/images/dynamic/EE/V17N22/DAncona_tab1.jpg
Erdle, B. (2010). Körperverletzung durch Impfung? http://www.impfkritik.de/upload/pdf/Koerperverletzung/Koerperverletzung-IfSG-Erdle.pdf
European Court of Human Rights. (2000). Kudla v. Poland, Application No. 30210/96, Judgment of 26 October 2000. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-58954%22]}
European Court of Human Rights. (2002). Pretty v. United Kingdom, Application No. 2346/02, Judgment of 29 April 2002. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-60464%22]}
European Court of Human Rights. (2023). Guide on Article 3 of the European Convention on Human Rights – Prohibition of torture and inhuman or degrading treatment. https://www.echr.coe.int/Documents/Guide_Art_3_ENG.pdf
European Liit. (2012). Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2012/C 326/02). https://www.europarl.europa.eu/charter/pdf/text_et.pdf
European Medicines Agency. (2012). Pharmacovigilance legislation and guidelines. https://www.ema.europa.eu/en/human-regulatory/post-authorisation/pharmacovigilance
European Union. (2012). Charter of Fundamental Rights of the European Union. Official Journal C 326/391. https://www.europarl.europa.eu/charter/pdf/text_et.pdf
Information Services Division Scotland. (2015). Childhood immunisation statistics Scotland. https://www.isdscotland.org/Health-Topics/Child-Health/publications/index.asp
Kater, M. H. (2006). Das „Ahnenerbe“ der SS 1935–1945. Oldenbourg. https://doi.org/10.1524/9783486591655
Kater, M. H. (2006). The Nazi Party and the universities. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511612229
Kessler, D. A. (1993). Introducing MEDWatch. JAMA, 269(21), 2765–2768. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/8492406/
Mitscherlich, A., & Mielke, F. (1949/2010). Doctors of infamy: The story of the Nazi medical crimes. Palgrave Macmillan. https://link.springer.com/book/10.1057/9780230277314
National Archives and Records Administration. (1976). IG Farben trial transcripts. Internet Archive. https://archive.org/details/IGFarbenTrialTranscripts/roll_01/page/n127/mode/2up
Reitzenstein, D. (2018). August Hirt and the Jewish skeleton collection. Medical History, 62(1), 45–66. https://www.cambridge.org/core/journals/medical-history/article/abs/august-hirt/
Reitzenstein, J. (2018). Das SS-Ahnenerbe und die „Straßburger Schädelsammlung“. Duncker & Humblot. https://www.duncker-humblot.de/buch/das-ss-ahnenerbe-und-die-strassburger-schaedelsammlung-9783428153090/
Roelcke, V. (2004). Natsimeditsiin ja inimeste uurimine. Lancet, 364(S1), S6–S7. https://www.thelancet.com/journals/lancet/article/PIIS0140-6736(04)16632-9/fulltext
Toledano, A. (2016). The ethics of Holocaust medical experiments. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/the-ethics-of-holocaust-medical-experiments-9780198739385
Toledano, R. (2016). Anatomy in the Third Reich. Annals of Anatomy, 205, 128–144. https://doi.org/10.1016/j.aanat.2016.03.006
United Nations. (1946, 11. detsember). Affirmation of the principles of international law recognized by the Charter of the Nürnberg Tribunal. https://legal.un.org/ilc/texts/instruments/english/draft_articles/7_1_1950.pdf
United Nations. (1966). International Covenant on Civil and Political Rights. https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/international-covenant-civil-and-political-rights
United Nations. (1968). Convention on the Non-Applicability of Statutory Limitations to War Crimes and Crimes Against Humanity. https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/convention-non-applicability-statutory-limitations-war-crimes-and-crimes-against
United Nations. (1989). Convention on the Rights of the Child. https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/convention-rights-child
United States v. Brandt, Judgment, Military Tribunal I, 19. august 1947. https://worldcourts.com/imt/eng/decisions/1947.08.19_United_States_v_Brandt.pdf
United States v. Brandt et al. (1947, 19. august). Judgment of Military Tribunal I. Nuremberg Military Tribunals. https://www.worldcourts.com/imt/eng/decisions/1947.08.19_United_States_v_Brandt.pdf
United States v. Karl Brandt et al. (1947–1949). Nürnbergi koodeks. https://history.nih.gov/research/downloads/nuremberg.pdf
United States v. Krauch et al. (1948, 30. juuli). IG Farben Case, Judgment of Military Tribunal VI. https://www.worldcourts.com/imt/eng/decisions/1948.07.30_United_States_v_Krauch.pdf
Vaccine Safety Institute. (2024). Vaccine package inserts. https://www.vaccinesafety.edu/package_inserts.htm
Weindling, P. (2014). Natside inimkatsete ohvrid ja ellujäänud: teadus ja kannatused holokaustis. Bloomsbury Academic. https://www.bloomsbury.com/uk/medical-experiments-in-the-holocaust-9781849666971/
Weindling, P., von Villiez, A., Loewenau, A., & Farron, N. (2016). Ebaeetiliste inimkatsete ja sunnitud uurimistöö ohvrid natsionaalsotsialismi ajal. Pingutus, 40(1), 1–6. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/
Wollheim Memorial. (1947, 14. august). Fritz (Friedrich Hermann) ter Meer (1884–1967) – võtmejuhtide elulood; Fritz ter Meer tunnistab end “süütuks”. http://www.wollheim-memorial.de/en/fritz_friedrich_hermann_ter_meer_18841967
Wróblewska, A. (2000). Straßburgi Riigiülikool ja teadus natsionaalsotsialismi ajal. Warsaw University Press. https://www.wuw.pl
Wróblewska, T. (2000). Die Reichsuniversitäten Posen, Prag und Straßburg. Adam Marszałek. https://wydawnictwomarszalek.pl/pl/produkty/1523/