1954. aasta 30. augustil kontrollis sõjaveteranist teadlane Bernice E. Eddy (doktor Bethesda Riiklikus Terviseinstituudis (NIH)) ühe lastehalvatuse vaktsiini partii ohutust.
Jonas Salki poolt loodud vaktsiini kiideti kui imeravimit, mis allutaks selle kardetud haiguse, mis seni jättis lapsed halvatuks või isegi lõpetas nende elu. Eddy ülesandeks oli kontrollida näidiseid, mille olid andnud need firmad, kes pidid vaktsiini tootma hakkama.
Kui ta California osariigis Berkleys asuvas Cutteri Laboratooriumis ühte näidist testis, märkas ta, et vaktsiin, mis oli loodud haiguse eest kaitsma, hoopis andis testitavale ahvile sellesama lastehalvatuse. Selle asemel, et sisaldada hävinenud viirust, mis tagaks immuunsuse haiguse vastu, sisaldas näidis hoopis elusat, nakkuslikku viirust.
Midagi oli valesti. „Sellest tuleb katastroof“, ütles ta sõbrale. Teadlased ja poliitikud otsivad praegu meeleheitlikult ravimeid, et surmava koroonaviiruse levikut aeglustada, näitab 1955. aastal lastehalvatusega seonduvale tragöödiale tagasi vaatamine, kui ohtlik uue ravimi tagaotsimine võib olla, eriti, kui avalikkuselt tuleb nii palju survet.
Philadelphias asuva Lastehaigla Vaktsiinide Hariduskeskuse direktori Paul A. Offiti sõnul süstiti sellesama Cutteri vaktsiiniga umbkaudu 120 000 last, hoolimata Eddy hoiatustest.
„Umbes 40 000 neist said nö osalise lastehalvatuse – neil tekkis palavik, valulik neelamine, peavalud, oksendamine ning lihasvalud. 51 jäi halvatuks ja viis last suri“, kirjutas Offit oma 2005. aasta raamatus “The Cutter Incident: How America’s First Polio Vaccine Led to the Growing Vaccine Crisis.” (Cutteri juhtum: kuidas Ameerika esimene lastehalvatuse vaktsiin viis kasvava vaktsiinikriisini“).
„See oli „üks hullemaid bioloogilisi katastroofe Ameerika ajaloos: inimese poolt loodud lastehalvatuseepideemia“, kirjutas Offit.
Sellel ajastul oli lastehalvatus tõeline õudusunenägu.
„Riiklikus küsitluses selgus, et kardetavate asjade hulgas oli lastehalvatus teisel kohal pärast aatompommi,“ kirjutas Offit.
„Inimesed ei olnud kindlad, kuidas sellese võimalik nakatuda on,“ ütles Offit eelmise nädala intervjuus. „Seetõttu kartsid nad kõike. Nad ei tahtnud isegi puuvilju poest osta. Praegu on samamoodi … Kõik käivad ringi kindad käes, maskid ees ja tundes hirmu kellegi käe surumise ees.“
„Ma mäletan, et mu ema ei lubanud meil avalikku ujulasse minna,“ ütles Offit (69-aastane). „Me pidime kõik kasutama neid pisikesi plastmassist basseine, et me hoiaksime eemale avalikest kohtadest“
Kõige hullem lastehalvatuse puhang tabas USA-d 1952. aastal, kui Offit sündis. Sellesse nakatus 57 000 inimest, halvatuks jäi 21 000 ning suri 3145. Järgmisel aastal nakatus veel 35 000 ja aastal pärast seda 38 000.
Paljud ellujäänud pidid kandma haiget tegevaid metallklambreid oma halvatud jalgade ümber või olema nö „raudkopsude“ sees, mis aitasid neil hingata. Ei olnud ühtegi vaktsiini ja oli väga vähe ravimeetmeid. (Üks läbikukkunud viis viirust blokeerida oli laste ninadesse happe pritsimine. Ainus tulemus oli laste haistmismeele rikkumine).
Tavaliselt olid lastehalvatuse ohvriks just lapsed, kuid kõige kuulsam nakatunud ameeriklane oli president Franklin D. Roosevelt, kes nakatus ja jäi vööst allapoole halvatuks 1921. aastal, kui oli 39-aastane.
1951. aastal sai Jonas Salk (kes töötas Pittsburghi Ülikooli meditsiinikoolis), vaktsiini leidmiseks toetuse Lastehalvatuse Riiklikust Fondist. Intensiivsete uurimuskuude jooksul suutis ta elusa viiruse ära tappa formaldehüüdiga nii, et see ei olnud enam nakkav, kuid sisaldas viirusega võitlevaid antikehasid.
Kui testid näitasid, et vaktsiin on ohutu, ütles Salk oma naisele: „Ma sain hakkama!“, kirjutas Offit.
Kuuldused tema edust hakkasid levima. Rahvapoolne nõudlus vaktsiini ja laiahaardelise katsetuse vastu kasvas.
1953. aastal testis Salk vaktsiini iseenda, oma naise ja kolme lapse peal.
1954. aasta 26. aprillil Franklin Shermani algkooli kohvikus oli 6-aastane Falls Churchist pärit Randy Kerr esimene, kes sai massiivses vaktsiiniuuringus vaktsineeritud.
Salki vaktsiini anti 420 000 lapsele. 200 000 said platseebot ning 1,2 miljonit ei saanud midagi.
Uuring näitas, et lapsed, keda ei vaktsineeritud, võisid võrreldes vaktsiini saanutega kolmekordselt suurema tõenäosusega lastehalvatuse saada.
Aasta hiljem, 1955. aasta aprillis, kui asjaosalised Michigani Ülikoolis toimuval konverentsil tulemusi avaldasid, hakkasid inimesed juubeldama. Reporterid karjusid: „See töötab! See töötab!“, kirjutas Offit.
Uudised jõudsid ajalehtede esilehtedele üle riigi. „Inimesed nutsid,“ ütles Offit. „Jonas Salki auks korraldati paraade. See aga aitas Cutteri tragöödiale kõige rohkem kaasa … nii irooniline, kui see ka pole.“
„Samal päeval anti mitmetele ravimifirmadele (kaasa arvatud Cutteri Laboratoorium) luba vaktsiini tootma hakata.
Aga loa andjad ei olnud kunagi kuulnudki Eddy avastustest“, kirjutas Offit.
Aasta varem jätkus Eddy hoolikas vaktsiini uurimine terve suve ja sügise. See pidi olema talle väga keeruline aeg. Ta oli 52. Tema abikaasa, Jerald Guy Wooley (tol ajal 64), samuti teadlane Riiklikus Terviseinstituudis, oli möödunud aprillis surnud ning jätnud naise kolme lapsega. Neist kaks elasid endiselt Bethesdas, nagu oli kirjas mehe matusekõnes. Naise ema kolis tema juurde, et perekonda aidata.
Eddy sündis 1903. aastal Glen Dales, väikeses linnakeses Ohio jõe ääres, Wheelingust lõuna poole (1985. aastal Elizabeth Moot O’Herni kirjutatud biograafiamustandi kohaselt). Eddy isa oli arst.
Ta alustas oma teekonda Riiklikus Terviseinstituudis 1937. aastal, juhtis gripivaktsiinide testimist ning 1954. aastal paluti teda Salki lastehalvatuse vaktsiini testima. Pinge oli intensiivne. „Tema ja terve ta meeskond töötasid ööpäevaringselt seitse päeva nädalas,“ kirjutas O’Hern.
„„Sellist toodet ei olnud varem loodud ja see taheti kohe kasutusele võtta,“ oli Eddy öelnud.
Ta hakkas Cutteri näidiseid testima 1954. aasta augustis ja jätkas novembrini. Ta leidis, et kolm kuuest näidisest jättis ahvis halvatuks.
„„Mis sa arvad, mis neil ahvidel viga on?“, küsis Eddy oma kolleegilt,“ jutustas Offit.
„Neile süstiti lastehalvatust,“ vastas kolleeg.
„Ei“, sõnas Eddy. „Neile anti … vaktsiini.“
Eddy avastus vihjas sellele, et Cutteri tootmisprotsess oli vigane. Nende vaktsiin oleks pidanud sisaldama ainult surnud viirust.
Ta teatas oma avastusest William Workmanile, kes oli Riikliku Terviseinstituudi Bioloogilise Kontrolli osakonna juht.
Kuid kogu teadusliku ja bürokraatliku kaose keskel Workman ei rääkinudki sellest komiteele, kes vaktsiini lube välja andis,“ kirjutas Offit.
1955. aasta 12. aprilli õhtul hakati viie ravimifirma poolt toodetud Salki vaktsiine välja saatma. Kastidel oli kirjas „LASTEHALVATUSE VAKTSIIN: KIIRE“.
Umbes 165 000 neist olid Cutteri doosid.
Nädalaid hiljem hakkas tulema müstilisi teateid lastehalvatusse nakatunutest.
27. aprillil suri Picatellos, Idahos elav 7-aastane Susan Pierce, paar päeva pärast Cutteri vaktsiini saamist. Ta oli pandud „raudkopsu“ alla just enne, kui ta suri. Ta vend Kenneth sai samal ajal vaktsineeritud, kuid temaga oli kõik korras.
Sarnaseid juhtumeid järgnes veel.
„Alton Ochsner, Tulane’i Meditsiinikooli kirurgiaprofessor ja New Orleansis asuva Ochsneri Kliinikumi asutaja, vaktsineeris oma lapselast Eugene Davist. Laps suri 4. mail,“ kirjutas Offit.
Vähe sellest, et mõned rikutud vaktsiiniga süstitud inimesed jäid haigeks, kuid mõned vaktsineeritutest nakatasid ka oma pereliikmeid ja naabreid.
1955. aasta 5. juunil suri lastehalvatusse 33-aastane Montpelieris, Idahos elav Annabelle Nelson, pärast seda, kui tema kaks last said haiguse vastu vaktsineeritud.
Valitsus andis käsu Cutteri vaktsiinid kõrvaldada, kuid kahju oli juba tehtud.
„30. aprilliks, 48 tundi pärast vaktsiini tagasikutsumist oli Cutteri vaktsiin põhjustanud 25 lapse surma või halvatuse: 14 Californias, 7 Idahos, 2 Washingtonis, 1 Illinoisis ja 1 Colorados,“ ütles Offit.
6. maiks olid kõik lastehalvatuse vastu vaktsineerimised edasi lükatud. Nendega jätkati 15. mail pärast seda, kui valitsus oli kõikide vaktsiinide ohutust kontrollinud. Kuid inimesed olid ikkagi hirmul. Offit mäletab oma ema arstilt küsimas: “Mis siis õige on? Kas me peaksime selle vaktsiini tegema või mitte?“
Lõpuks vaktsineeriti ka Offitit, kui ta oli umbes 6-aastane.
Aastaid hiljem ei leitud Cutteri vastu esitatud kohtuasjas, et firma oleks olnud mingilgi moel hooletu, sest nad olid teinud oma parima püüdes luua ravimit, mida on keeruline toota.
Sellegipoolest esitati neile rahaline vastutus selle tragöödia eest, mis 1955. aasta kevadel toimus. Vandekohtu esimees oli öelnud: “Cutteri Laboratoorium tõi turule vaktsiini, mis pärast hagejatele andmist põhjustas neil lastehalvatusse haigestumise.“